kinnituvad raotud õied, nimetatakse tõlvikuks (maisil). Nutt on õisik kus lühenenud peateljele kinnituvad raotud või lühiraolised õied (ristikul). Kui laienenud ja lamenenud liua- või korvitaolisel õisikuteljel asetsevad tihedasti raotud õied, siis nimetatakse seda korvikuks (päevalillel, rukkilillel, võilillel). Kobarõisikute hulka kuulub ka kännas. Selle õisiku alumised õieraod on ülemistest tunduvalt pikemad, seetõttu asetsevad kõik õied enam-vähem ühel tasapinnal (pirnipuul). Sarikas on kujunenud kobara peatelje taandarenemise tagajärjel (nurmenukul, sibulal). Õiraod on siin ühepikkused ja neid nimetatakse sarikakiirteks. Enamikul sarikaliste sugukonna taimedel (porgandil, köömnel) on õied koondunud liitsarikatesse. Sellel liitõitsikul kannab iga sarikakiir omakorda lihtsarikat. Ebasarikõisikutel lõpeb peatelg õiega, külgharud on tugevamani arenenud ja sageli oon nad peateljest pikemad. Külgharud harunevad omakorda ja lõpevad õitega (piimalillel,
jäänud see küllaltki väikeseks. Põhjused areaali vähenemiseks võivad olla looduslikud, kuid areaal võib väheneda ka inimese tegevuse tõttu. Selliseid areaale nimetatakse reliktseteks. Reliktsed areaalid on näiteks harilik jugapuul või hiibapuul . Kultuurareaaliks nimetatakse maa-ala kus liiki kasvatatakse kultiveerituna . mitmetal liikidel võib kultuurareaal mitmeid kordi ületada loodusliku areaali. Väga suur kultuurareaal on näiteks harilikul pirnipuul. Puittaimede introduktsioon INTRODUKTSIOON Introduktsiooniks nimetatakse võõrliikide sissetoomist. Introdutseeritud liike nimetatakse eksootideks ehk võõpuuliikideks. Eestisse on introdutseeritud üle 500 erineva liigi, näiteks harilik sirel, siberi lehis, harilik hobukastan, suur läätspuu jne. AKLIMATISATSIOON Aklimatisatsiooni korral viiakse liik looduslikust areaalist erinevatesse tingimustesse. Aklimatiseerumine on organismi kohanemine uue elukoha tingimustega väljaspool
annaabi.ee 
