" Miilits: "Millisest reast te neid loete?" 5. Pakume tööd selgeltnägijale. Kogemuste ja oskustega selgeltnägijad teavad, mis telefonil saab lisainfot, mis kellaks ja kuhu tulla tööintervjuule. Täname! Blondiini naljad 1. Blondiin sõidab rahvast täis bussis ja hirmsad gaasid kõhus suruvad. Mõtleb siis, et ähh, bussis nii kõvasti muusika mängib, keegi nii kui nii ei kuule. Sättib siis rütmi järgi ja kolm korda järjest laseb piraka peeru... Sellepeale jaavad kõik reisijad tema poole vaatama. Blondiin võtab siis kõrvaklapid kõrvadest ja küsib: -MIS ON?! 2. Vestlevad kaks blondiini: "Kuule, tuleb välja, et Marksil on elu!" "Esiteks, mitte Marksil, vaid Marsil! Ja teiseks, see on esialgu ainult hüpotenuus!" 3. Üks blondiin küsib teiselt. ,,Millest sa unistad?" ,,Ma unistan, et ühel ilusal päeval ma kohtan haldjat, kes kingib mulle sada tuhat eurot!" ,,Aga miks mitte miljoni
sajandi alguses. Litši sugulastest tunneme kõige paremini ehk magnooliat, mis hoolsa aedniku käe all isegi Eestis suudab kasvada. Suured igihaljad litšipuud kasvavad kümne kuni kahekümne meetri kõrguseks. Varakevadel kattuvad need lõhnavate rohekasvalgete õiekobaratega, suvel säravad lehtede vahel vaarikpunased viljakobarad. Kagu-Aasias valmivad viljad aprillist juunini, lõunapoolkeral novembrist jaanuarini. Litšipuu viljad pole kuigi suured, piraka kirsi või väiksema ploomi suurused, aga neid on ühel puul palju. Täies kasvujõus litšipuu võib mõnedel andmetel anda kuni 500 kilo saaki. Aastatuhandete jooksul on litšipuust aretatud sadu erinevaid sorte: "Rippuv roheline", "Kaneelilõhnaline", "Lõhnaküllus", "Ninasarviku sarv", "Keisri armukese naer", "Hiina rohukõrs" - nimed kui hiina poeesia. Roosakas- või pruunikaspunane kõva koor pole hoopiski nii kõva ja kare, kui pealt paistab, küünega saab koore kergesti katki
Jooksis teine nagu vanakurat ise ajaks teda taga. Mind nähes proovis põllu peale joostes mind maha raputada, aga minu sõiduvahendiks olnud T-54 pole mingi papist poiss. Ajasin talle põllupeale järgi, kuni nägin et vennike enam ei suuda joosta ja tema viigipüksid hargivahelt värvi hakkasid muutma," irvitas Jaan, kes oli nüüdseks juba üpris lõbusas meeleolus ja jätkas, ,,jätsin truu ratsu seisma ja haarasin istme kõrvalt relva ja mõtlesin tol hetkel, et paneks talle mõne piraka ja viskaks siia samma kraavi, aga kahjuks või õnneks unustasin padrunid maha," sõnas Jaan kahetsusväärselt, tõusis püsti, võttis külmkapist vorstilati ning kapist saia ja hakkas endale õhtusöögiks võileibu tegema. Peale mõneajast kärsitut ootamist küsis poeg: ,,Noh, kutupiilu või?" ,,Ei ole ta mingine kutupiilu, võtsin selle uriinist tilkuva ja lehkava vennikese traktori
annaabi.ee 
