sajandil. Autoriõiguse tekkelugu seostatakse J. Gutenbergi leiutatud trükikunstiga, mille tulemusena levis nii kauplemine kui ka võltsimine. Esimene autoriõiguse seadus võeti vastu 1709. aastal Inglismaal. Seadus kehtetas, et 1710. aastaks trükitud raamatu autor, aga ka raamatu kaupmees, trükkal või mõni muu isik (juhul kui autor oli neile käsikirja üle andnud), sai ainuõiguse trükkida seda raamatut 21 a. jooksul alates seaduse jõustumisest. Karistuse ähvardusel keelati piraatlik trükkimine ja kohustati kandma enne trükki raamatu pealkiri erilisse registrisse ja tasuta andma 9 eksemplari ülikoolidele ja raamatukogudele. Autoriõigust loetakse kõige universaalsemaks õigusinstituudiks, millega saab kaitsta loomingut. Siin tuleb rõhutada kahte momenti. Igal õiguse institutsioonil on oma reguleerimise valdkond ja autoriõigus kaitseb kirjandus kunsti ja teadusloomingut. Tehnilise loomingu resultaat jääb autoriõiguse poolt kaitseta, v.a. kui see on
videosalvestise salajane tegemine kinos ekraanil jooksvast filmist kuulub tinglikult siia alla. Sageli kantakse tavakeeles piraatluse alla ka võltsitud, järeletehtud või jäljendatud kaup. Võltsitud kaup on aga tööstusomandi kategooria. See on vaadeldav kui iseseisev intellektuaalse omandi rikkumine.4 Piraatlust saab liigitada ka valdkondade järgi, kus see toimub. Piraatluse liigid on audiopiraatlus, videopiraatlus, tarkvarapiraatlus (ehk arvutiprogrammide piraatlik reprodutseerimine) jms. 5 Kuna Eestis kehtiva autoriõiguse seaduse § 3 lõike 3 punkti 3 järgi on arvutiprogrammid teosed, siis ka neile tekib autoriõigus, mida kaitstakse samuti nagu 6 kirjandusteoseid. 1 Pisuke, H. ,,Autor ja ülikool: autoriõiguse alused" lk 86, 2004 2 Pisuke, H. ,,Autor ja ülikool: autoriõiguse alused" lk 86, 2004 3 Pisuke, H
annaabi.ee 
