Nüüdseks on Lihavõttesaare kujud sattunud ohtu. Oht ei tulene millestki muust kui ilmastikust ja saastatusest, mis tufist hiiglasi pidevalt ründavad. 1992. aastal hakkasid arheoloogid paari tükkideks pudenenud skulptuuri taastama. Nüüd on need kokku kleebitud ja kileümbrise alla kuivama pandud. Kuid olemasolevad meetodid ei suuda kõiki kujusid päästa. Saare 887 moai seast tuleb paratamatult valida mõned, mida kaitsta. Puude puudumise tõttu ilmneb mõnes kohas pinnaseerosiooni ja pooled kohalikest taimedest on kadunud ning taimestik on saarel traagiliselt muutunud.
Kuivendussüsteemide ebapiisava toimimise tõttu halveneb taimede kasvuvõime, mis omakorda vähendab mullas toitainete seotust ja suurendab pindmist äravoolu lõppkokkuvõttes suureneb biogeenide väljakanne eesvoolu, jõgedesse ja järvedesse. Põhiliselt ilmneb lühiajaline negatiivne keskkonnamõju eesvoolude ehitamisel, kui kaevetöödel tekib muda ja sellest vabanevad biogeenid kanduvad allavoolu. Võrreldes kraavitusega, vähendab drenaaz pinnaseerosiooni, kuid negatiivse küljena suureneb lämmastiku väljakanne. Nimetatud mõjude vähendamiseks tuleb kasutada maaparanduse keskkonnakaitseabinõusid (settebasseinide, lodude ja eesvoolu kaldapuistu rajamist ning eesvoolude renaturaliseerimist), mille eesmärk on lokaliseerida võimalik toitainete väljakanne ning säilitada ökoloogiline stabiilsus ja bioloogiline mitmekesisus. Jõgedele ja peakraavidele looduslähedase kuju tagasiandmine mitmekesistab maastikku (pildil
annaabi.ee 
