Eesti perekonnanimesid on liigitatud ka nende keelelist algupära aluseks võttes. Saareste (II: 7-9) eristab eestikeelseid, võõrkeelseid ja värdnimesid. Võõrkeelsed nimed võivad olla heebrea (piiblinimed nagu Aabram, Aron, Eenuk, Herodes, Hiiop, Iisreal, Joonas, Simson, Taavit) või kreeka-ladina (Angelus, Brutus, Romulus, Tiitus) algupära. Mustlaskeelne olevat Mulgimaa perekonnanimi Sangernebo, hispaaniakeelne aga nimi Prima. Esineb poolakeelseid (Jankovits, Pinkovski, Sapotsky), lätikeelseid (Gailit, Irbe, Kakit, Naut, Maltenek, Viitol), Põhja- Eestis ka soomekeelseid nimesid (Pokkinen, Varma, Mehu, Hanko). Lääne-Eestis harva, märksa sagedamini Ida-Eestis tuleb ette venekeelseid perekonnanimesid (Poleshtshuk, Ostrov, Melnik, Beljäev, Mihkelev, Sabolotnõi, Ivask, Ratnik). Rannarootslaste aladel on pandud rootsikeelseid nimesid (Polding, Punding, Banner, Börjer, Kvarnström, Thoren, Engblum, Södermann). (Saareste II: 7-8.)
O. Lutsul puudus luuleloominguks vastav anne ja vormitunne. Ta loobus luuletamisest jäädavalt ja andus proosaloomingule, leides seega varakult erilisi eksisõite tegemata oma õige ala. Lutsu meelepärane ja andekohane kirjandusvorm on kõigepealt jutustus ja selle järel näidend ja följeton, sõnastatud sidumata kõnes. Följetone kirjutas ta ajalehtedele ,,Postimees" ja ,,Päevaleht". Hiljemini, 1912. a. algusest peale avaldas ta neid pilke- ja naljalehes ,,Kilk", mida K. Pinkovski välja andis. Oma följetonide eest sai ta Pinkovskilt soliidse honorari, nimelt 10 kop. realt, mis oli tolle aja kohta kõrge reatasu. 1908. aastal ilmus tal ajalehe ,,Elu" kaasandes ,,Kirjandus ja teadus" kaks följeton-jutustust: ,,Unenägu" 62. numbris ja ,,Pungad" 70. numbris Esimeses palas jutustab ta peost ja joomingust pritsimajas ja pidusöögist, mis oli korraldatud uue pritsi ostmise puhul ja senise pritsi juubeli puhul, mis oli saanud 500 aastat vanaks
annaabi.ee 
