Valitsevaks ehitusstiiliks oli historitsismi kõrval ka 1890. aastatel alguse saanud juugendstiil. 20. sajandit on arhitektuuris käsitletud ka kui kõrghoonete sajandit. Nendegi ehitamine sai võimalikuks tänu inseneritehnika kiirele arengule: selleks aitas kaasa nii lifti kasutuselevõtt kui ka metallkarkasside kasutamine. Ehitusmaterjalid: raud, teras, raudbetoon, klaas, kivi (sh krohvimata maakivi, telliskivi) Ehitustehnika: sardbetoonist ja terasest pingtarindid, terasraam ja betoon, kivimüüritis, teraskarkass, kandvad fermid, terasest väliskarkass ja pinguldav kate. Üldnimetusena on 20. sajandi arhitektuuri kohta kasutatud määratlust modernis. Täpsustatuna võiks 20. saj arhitektuuriloo peamisteks pidepunktideks lugeda funktsionalismi, postmodernismi ja neofunktsionalismi. Teised 20. sajandi oluliste arhitektuurisuundade kronoloogiline järjestus:
originaalset stiili. Üheks peamiseks probleemiks sai suhtumine traditsioonilisse ornamenti, millest loobumine pidi kõige paremini vastama uue ajastu nõudmistele. (A. Loos. “Ornament ja kuritegu”, 1908). Ehitustüübid: kaubamajad, raudteejaamad, tööstusehitised, valitsusasutused, pangad, teatrid, koolid, haiglad. Ehitusmaterjalid: raud, teras, raudbetoon, klaas, kivi, (sh krohvimata maakivi, telliskivi). Ehitustehnika: sardbetoonist ja terasest pingtarindid, terasraam ja betoon, kivimüüritis, teraskarkass, kandvad fermid, terasest väliskarkass ja pinguldav kate. Üldnimetusena on 20. sajandi arhitektuuri kohta kasutatud määratlust modernism, mis arhitektuuriterminina kerkis esile kahe maailmasõja vahelisel ajal ja tähistab kõige laialdasemalt moodsa arhitektuuri väljakujunemist kõigis tema väljendustes. Täpsustatuna võiks 20. saj arhitektuuriloo peamisteks pidepunktideks lugeda funktsionalismi, postmodernismi ja neofunktsionalismi
annaabi.ee 
