Värvivalikult, nagu öeldud, on maal külm, mida toetab soe pruun. Domineerib külm nahavärv, millele vastandub külm taustasinine. Valgusest ja varjust on kunstnik loobunud kui igandist ning väga silmatorkav on kunstniku terav ja läbilõikav joonekäsitlus. Teose rütm sünnib nii vormi kui värvi koosmõjust ning jätab süzee isegi veidi tagaplaanile. Domineerivad vertikaal- ja diagonaaljooned; horisontaaljoon teoses praktiliselt puudub. Teos ei mõju väga pingelisena, naiste avatud poosid ja hoogne maalilaad mõjub pigem väljakutsuvana. Perspektiivi osas on kunstnik igasugused traditsioonid hüljanud ning kujutab asju üheplaaniliselt ning ruumikäsitlusse ei süvene. Kunstiajalooliselt on tegemist teosega, mida loetakse kubismi alguseks. Pablo Picasso hülgas igasugused traditsioonid maalikunstis ning pühendus uute vormide ja maalilaadi katsetamisele, mis viis igasuguste vormide lõhustamisele ning 20. sajandi
teisiti. Kiire füüsiline kasv ja suguküpsuse algus muudavad märgatavalt tema välimust ja sisemaailma, tekitades suurt huvi enda vastu. Kilpnäärme intensiivne tegevus kutsub esile suurema ärritatavuse, mis on ka üheks põhjuseks pidevale agressiivsusele ning tülidele. Murdeealise füüsilise ja psüühilise palge vahel valitsev märkimisväärne disharmoonia projitseerub ka välismaailmale, mida noor tajub konfliktse ja pingelisena. Teadvuse ja eneseteadvuse tõusnud tase võimaldab murdeeas noorel märgata mõningaid tegelikkuse vastuolusid, mida ei märka väike laps. Ent neid vastuolusid lahendama ja isegi lõpuni mõistma pole ta veel suuteline. Tema iseseisvuse taotlusel ei ole kindlat suunda. Teda ei rahulda enam hooldatava lapse passiivne roll, kuid ta pole veel küps selleks, et täita täiskasvanu erinevaid rolle. Sellepärast võtab tema püüe enesekonstitueerumise järele