(Adson ehitab maja ja pagedes jääb see maha. Hiljem kolib sinna Tuglas, kelle muuseum seal praegugi on.) Under kujuneb oma eluajal Eesti luule ikooniks. Teda esitatakse korduvalt Nobeli preemia kandidaadiks, kuid ei võida. Under on rahvusliku kultuuriteaduse keskne sümbol paguluses: pidulikud aktused, loetakse Underi luulet, austatakse teda igatpidi. Underi looming jaguneb 3 perioodi: 1. Siuru-eelne (Noor-Eesti algusest kuni 1920. aastate alguseni), noor Under: ekstaatiline tasakaalutus, pindmisus. Luulekogus „Sonetid“ (1917) on Under veel tasakaalutu luuletaja, kuid II perioodil areneb tasakaalukaks. Luulekogu ei ole revolutsiooniline, sest selle uusromantilise põhjal, millele Under oma loomingut ehitab, on varem nooreestlaste (eriti Suitsu) välja töötatud. Samas on tegu revolutsiooniga, sest varem polnud ekstaatilisust, seksuaalsust ja erootilist avameelsust kirjutatud – muutub seeläbi skandaalseks kirjanikuks (mõnitatakse nt „Libude laulikuks“). Underi skandaalsus
Mälestused Underist, biograafilised retseptsioonid. 1917 Sonetid 1918 Eelõitseng 1918 Sinine puri 1920 Verivalla 1923 Pärisosa 1927 Hääl varjust 1928 Rõõm ühest ilusast päevast 1929 Õnnevarjutus 1930 Lageda taeva alla 1933 Kivi südamelt 1942 Mureliku suuga 1954 Sädemed tuhas 1963 Ääremail * Kogutud luuletused 1958 2006 Lauluga ristitud 2007 Luule Underi loomingut on võimalik jagada kolme ossa (võib ka nelja): 1) Esimese perioodi kaks peamist märksõna on: tasakaalutus ja pindmisus. Tasakaalutuse all peetakse silmas ekstaatilisust ja pindmisuse all, noor Under ei ole n-ö `sügav' autor. Talle on omane see, et kuidagi ornamentaalne pindmine struktuur on väga ilmekalt läbi mängitud, aga see võib ka sageli pinnailustuseks jääda. Programmilist pinnapealsust varases loomingus leidub. 2) Teine periood: tasakaal ja sügavus. Sügavust tuleb juurde ja tasakaalu, ekstaatiline tugi kahaneb.
annaabi.ee 
