tunnusjoone määramine ja selle ampermeeter, voltmeeter. kasutamise oskuste arendamine. Skeem Teooria Pooljuhtdioodid on kahe väljastusega ühe pn- siirdega elektronseadised. Nende valmistamisel kasutatakse lähtematerjalina räni germaaniumi või galliumarseniidi monokristalli, kus lisandite kontsentratsioon ei tohi ületada 10-8 %. Dioode liigitatakse siirde kuju ja mõõtmete järgi punkt- ja pinddioodideks. Punktdioodidel on avaldava kontakti mõõtmed samas suurusjärgus siirde paksusega, pinddioodidel on aga siirde pindala tõkkekihi paksusest palju suurem. Otstarbe ja kasutusala järgi jaotatakse dioodid järgmiselt: 1. Alaldusdioodid. 2. Kõrgsagedusdioodid (lülitus-, detektor- ja segustidioodid). 3. Ülikõrgsagedusdioodid (PIN-dioodid, Schottky dioodid). 4. Stabilitronid (Z-dioodid ja temperatuurkompenseeritud tugidioodid). 5
Pärivoolu läbimisel tekib dioodi anoodi ja katoodi vahel päripinge p U . Tavaliselt see on väiksem ühest voldist. Germaaniumdioode iseloomustavad tunduvalt väiksemad päripinged võrreldes ränidioodidega sama pärivoolude korral. Kuid neil on tunduvalt suurem vastuvool, näiteks 1 A, kui ränidioodil on see sama päripinge 50 V korral 10 nA. Dioodide jaotamine alaldus- ja impulssdioodideks on küllalt suvaline. Nad on vahetatavad. Ehituselt jagunevad dioodid veel punktdioodideks; pinddioodideks. Punktdioodidel on pn-siirdeks metallteraviku ja pooljuhtplaadi kontaktpunkt. Selliste dioodide pnsiirde väike elektrimahtuvus võimaldab neid kasutada kõrgsagedusvoolude alaldamiseks, st detektorite koosseisus. Alaldusdioodidena ehk pooljuhtventiilidena on kasutusel põhiliselt ränidioodid. Pooljuhtstabilitron Stabilitron on eritüüpi ränidiood, mis töötab läbilöögipingega võrdse vastupingega ja hoiab temaga
annaabi.ee 
