tagasi (refleksid). 2. Mis on aistingu ja taju erinevused? Too kummagi kohta oma näide. Aisting on füsioloogiline protsess, kus väliskeskkonnast tulevad stiimulid meeleorganite abil muudetakse tajutavasse keelde. Taju seejuures on siis psüühiline protsess, kus aistingutest tulenev info ajus meeleliseks keskkonna tunnetuseks muutub. Näiteks tomati sattumine vaatevälja. Esimene info on muidugi visuaalselt kättesaadav info, kui ei ole tegemist pimetestiga. Kuna tomat on tavaliselt toonilt punane ja proportsioonidelt ümmargune, siis selline info jõudis ajus tajutavaks tänu aistingu protsessile. St. seesamune jõudis silma reetinale kindlates värvides kujundina, kus vastavad retseptorid hakkasid stiimuli töötlusega pihta. Retseptorid tuvastasid, et tegemist on punast värvi ja ümmarguse asjaga. Sellega asi selge, retseptorid saadavad sellelaadse info edasi närviimpulsina ajju. Ajus võetakse vastu otsus, et tegemist on
kogenud." (JUNG 1986:150- 151) Siin näeme jällegi Jungi käsitluse raskestipiiritletavust. Ilmselt on põhjuseks see, et psüühilisi nähtusi ning protsesse on üleüldse raske täpselt piiritleda. Jungi käsitlused ei paku lõpuni selgeid määratlusi, need ei sarnane n.-ö. sõdurite üleslugemisega riviplatsil, kus igaühel neist on kindel nimi ja välimus. Pigem võiks tema käsitlusi võrrelda veiniekspertide pimetestiga, kus lõhna ja maitsebuketi järgi on vaja tuletada veini mark ning aastakäik. Leian, et taoline täpsustus on hädavajalik, sest psühhoanalüütilises mõistesüsteemis sõnasõnalise tõlgenduse juurde jäämine ning definitsioonidesse takerdumine võib oluliselt kammitseda mõtlemist ning viia veidrate ning ekslike järeldusteni. 3.2.6. Arhetüübid Arhetüüpide kontseptsioon kuulub muidugi Jungi tähtsama panuse hulka. Tegemist on
annaabi.ee 
