Seotud süsteemsed sümptomid on tavaliselt kerged ning vigastus paraneb tavaliselt väga aeglaselt pärast kooriku eemaldumist. Haigus progresseerub harvem massiivse lokaalse ödeemi, tokseemia ja bakterieemiaga (Ray et al., 2014). Gastrointestinaalse antraksi sümptomid sõltuvad nakatumise asukohast. Kui bakterid tungivad seedetrakti ülemisse osasse, moodustuvad haavandid suu või söögitoru pinnale, mis viib regionaalse lümfadenopaatia, ödeemi ja sepsiseni. Kui organismid jõuavad pimesoolde või niudesoole lõppu, järgneb iiveldus, oksendamine ja ebamugavustunne, mis progresseerub kiiresti süsteemseks haiguseks. Gastrointestinaalse antraksi suremus on ligikaudu 100% (Murray et al., 2012). Pulmonaarne antraks on seotud pika latentse perioodiga – 2 kuud või rohkem, mille jooksul on nakatunud inimene asümptomaatiline. Spoorid võivad jääda latentseteks ninakäikudes või jõuda alumistesse hingamisteedesse, kus alveolaarmakrofaagid nad alla neelavad ja transpordivad
tavaliselt palpeerimisel tuntav. Teda kaitseb rinnakorvi vasakpoolne alumine osa. Peensool ja jämesool Alakõhus liitub kaksteistsõrmiksoolele soolekinnistiga tagumise kõhuseina külge kinnitatud vabalt liikuv tühisool (jejunum), mis läheb sujuvalt üle samuti liikuvaks niudesooleks (iileum). Kaksteistsõrmik, tühisool ja niudesool moodustavad koos peensoole. Niudesool suubub parempoolses niudeluu lohus jämesoole (colon) esimesse ossa pimesoolde (caecum). Pimesoolest väljub ussripik (appendix vermiformis). Pimesoolest jätkub jämesool ülespoole tõusva käärsoolena (colon ascendens). Maksa alumise serva tagant pöörab tõusev käärsool parempoolses nurgas (fleksuuris) ristikäärsoolde (colon transversum). See kulgeb tõusvalt vasaku külje suunas ja pöörab vasakus käärsoole kõveras, mis asub põrna all, alanevasse käärsoolde (colon descendens)
annaabi.ee 
