J. Locke'i empirism Empirism on tunnetusteooria suund, mis peab tõsikindlate teadmiste allikaks kogemust. Locke kuulutab kõigi ideede ainsaks allikaks kogemuse. Vastandina väga levinud kujutlusele kaasasündinud ideedest rõhutas ta seda, et ideed tekivad kas välismaailma esemete poolt meeleorganitele avaldatava mõju tulemusena (aisting) või hinge enese olekutele ja tegevusele suunatud tähelepanu tulemusena (reflektsioon). Sisemist ja välist taju kujutab ta kahe aknana, kust mõistuse pimekambrisse pääseb kujutluste valgus. Primaarne on välistaju e. sensatsioon ja nende taustal kujunevad reflektsioonid. Nii ühed kui teised annavad inimese teadvuses selle keskse elemendi idee, mis on Locke'i arvates hingelise tegevuse tuum. Kujutlused jaotuvad kaheks : liht-ja liitkujutlustek. Lihtkujutlused jagunevad neljaks. Esimeste allikaks on mingi meel, teise rühma moodustavad kujutlused, mis tekivad kahe või enama meeletaju toimel
Empirism( tõe otsimine läbi kogemuste)-J. Locke, kes uuris millisena inimene sünnib. Kas kimbu kaasaantud mõtetega või puhta lehena. Pärast mitmeid eksperimente oli ta veendunud, et kõigi ideede ainsaks allikaks on inimlik kogemus. Ideed tekivad kas välismaailma esemete poolt meeleorganitele avaldatava mõju tulemusena või hinge enese olekute ja tegevusele suunatud tähelepanu tulemusele. Sellist välist ja sisemist taju kujutas ta kahe aknana, kust mõistuse pimekambrisse pääseb kujutluste valgus. Kogemustest saadud kujutlused on materjaliks teadmistele, kuid mitte téadmine ise. Et kujutlused muutuksid teadmisteks tuleb saadud materjal läbi töötada mõtlemise abil, mis erineb haistingutest ja represioonidest. Mõtlemine on võrdlemine, kombineerimine. Ta oli arvamusel, et inimene ei pea kõike teadma. Tal peavad olema need teadmise, mida tal on vaja praktilise elu jaoks. Ratsionalism( tõe otsimine läbi puhta mõistuse)- Descarted, oli veendunud, et
annaabi.ee 
