eraldanud, kaitsenud välismõjude eest. Tõelisus ärritas teda, hirmutas, hoidis pidevas ärevuses, ja võib olla, selleks, et õigustada oma argust, oma vastumeelsust oleviku vastu, ülistas ta ikka minevikku ning seda, mida kunagi polnud. Ja vanad keeled, mida ta õpetas, olid talle sisuliselt samad kalossid ja vihmavari, mille taha ta tõelise elu eest puges. ,,Oo, kui kõlav, kui kaunis on kreeka keel!" ütles ta magusa ilmega; Ja nagu oma sõnade tõenduseks lausus ta silmi pilutades ning sõrme tõstes: ,, Antropos!" Samuti püüdis Belikov oma mõtteid vutlarisse peita. Talle olid selged ainult tsikulaarid ja ajaleheartiklid, milles midagi keelati. Kui tsikulaaris keelati õpilastel õhtul pärast kella üheksat tänaval liikuda või kui mõnes teises artiklis keelati kehalikku armastust, siis oli see talle selge, kindel; keelatud ja asi nudi. Seevastu lubamistes ja päriolekus peitus tema silmis ikka kahtlane element, midagi ebatäpset ja tumedat
etendusest ja üldisest pinevusest: «Vaadake seda äbarikku! Ta palub almust!» Kes kivi konnalompi on visanud või linnuparve tulistanud, sel on aimu mõjust, mida need ebakohased 26 sõnad keset üldist pingelist vaikust avaldasid. Gringoire võpatas otsekui elektrilöögist. Proloog katkes ja kõigi pead pöördusid segaduses kerjuse poole, kes end häirida laskmata ses vahejuhtumis paraja silmapilgu leidis heaks lõikuseks ja kaebliku häälega kõnelema hakkas, ise silmi pilutades: «Andke vaesele, halastage!» 1 4 «Tohoh! Jumala eest,» hüüdis Joannes, «see on Clopin Trouillefou. Hei, sõber, kas su haav jalale enam ei kõlvanud, et sa ta käe peale oled pannud?» Nõnda öeldes viskas ta ahvi osavusega väikese mündi võidunud kübaralodusse, mida kerjus oma haige käega rahva poole sirutas. Kerjus võttis almuse ja kibeda pilke meelerahuga vastu ja jätkas oma haleda häälega. «Andke vaesele, halastage!»
annaabi.ee 
