Hea difraktsioonvõre valmistatakse spetsiaalsete maisnatega, mis tõmbavad läbipaistvast materjalist plaadile paralleelseid jooni. Joonte arv ulatub mõne tuhande jooneni ühe millimeetri kohta. Läbipaistvatest difraktsioonvõredest palju paremate omadustega on peegelvõred. Üheks peegelvõre näiteks võiks olla CD-plaat. Laseme langeda paraleelsel kiirtekimbul suurele hulgale tihedalt teineteise kõrval paiknevatele piludele. Tähistame tähega a valgust mitte läbi laskva joone laiuse ja tähega b pilu laiuse, siis suurust d=a+b nimetatakse võre konstandiks ehk kauguseks kahe naaberpilu vahel. Selleks, et tekitada korralik difraktsioonpilt, peab difraktsioonvõre ja ekraani vahele panema koondava läätse. Difraktsiooni korral on ülesandeks määrata, kas antud ekraani punktis tekkib minimum või maksimum. Naaberpilusid läbinud kiired peavad määratud ekraanipunkti jõudmiseks läbima erinevad teepikkused
De Broglie hüpotees väitis, et iga aineosakese liikumist kirjeldab mingi laine, mis on määratud tema impulsiga = h/p = h/mv. See valem on hõlpsasti tuletatav ka meie teadmiste juures. Kvandienergia E = hf, aga teisalt on E = mc2. Siit saame, et mc = p = hf/c. Kuna c = f, siis saame p = h/. Mis lained need on, mis kirjeldavad osakest? Sellele küsimusele vastuse saamiseks vaatame katse tulemusi, kus laseme elektronidel läbi minna kaksikpilust, aga nii, et korraga lastakse piludele üks elektron. Elektron läbib kas ühe või teise pilu ja jätab ekraanile jälje. Tulemus on toodud joonisel. On näha , et tekivad heledad ja tumedad triibud, nii nagu valguse difraktsiooni korral. Mida me võime piltidest järeldada? See, et iga tabamus annab täpikese, näitab, et elektron ei muutu laineks, vaid jääb ikka osakeseks, mis langeb ühte kohta. Väikese elektronide arvu korral paiknevad täpikesed
annaabi.ee 
