Nõukogude liidu okupatsiooni algusaastatel rändasid paljud Eesti kirjanikud, näiteks Under, Suits, Visnapuu, Adson, Gailit, Lepik, Laaban, Kangro ja teised, erinevatesse maadesse, enamasti Rootsi ja sealt siis edasi. Lühikese ajaga kujunes välja pagulasühiskond, mis hakkas välja andma erinevaid raamatuid, luulekogusid ja muud. Põhiliselt räägib pagulaskirjandus, täpsemalt luule, isiklikest hingehädadest ja perekonnast ning lootusest. Seal esineb palju sürrealismi ja piltluulet, tõsidust ja süngetoonilisust. Pagulasproosa räägib kodumaa ajaloost enne I maailmasõda, argipäevamuredest ja kodumaalt põgenemisest. Kuna põgeneti põhiliselt Rootsi, siis seal tegustses ka aastatel 1950-1994 Eesti kirjanike ühisettevõttena ,,Eesti Kirjanike Kooperatiiv". Pagulaskirjanduse üks tähtsamaid tegelasi oli Karl Ristikivi, keda peeti Tammsaare järeltulijaks. Oma Rootsis oleku ajal kirjutas ta palju romaane, mis väljendasid üksindustunnet ja ka koduigatsust
raskusi, seega on üldine meeleolu kurb ja masendav. Vorm, riim, rütm Stroofid on nelja- ja kaherealised. Vabavärssi ei kasutata. Haikud puuduvad. Kirjavahemärke on kasutatud (komad, lauselõpumärgid, mõttekriipsud, koolonid, semikoolonid). Algustähed on lausete alguses suured. Võõrtähti ja sümboleid luuletustes ei ole kasutatud. Piltluulet ei ole. Anagramme ei ole kasutatud üheski luules. Kasutusel on lõppriim. Rütm on kõigil kiire. Häälikukordusi pole. Helijäljendusi pole kasutatud. Kõnekujundid 1. „Külm puhang“ Epiteet: päev õheneb hapraks, kõik palavad sõnad Võrdlus: ja nagu oleks pühitset vett mulle piserdat lauba kurdu
annaabi.ee 
