teadmised välja, sest nende peale on ladestunud kõikvõimalik pudi-padi raadiost kõlanud massimuusika, telerist näidatud pesupulbrireklaam, lehest loetud kollane kõmuuudis, internetis kasutatav slängisõnavara. Pole ju midagi erakordset, et tänapäeva koolijutsile ei meenu mitte midagi ajalootunnis käsitletust, kuid ilma suurema pingutuseta loeb ta peast üles kõik televisiooni reklaamlaused. Üleliigse paberipahna oma rahakotist pillume me lihtsalt prügikasti. Kuid mida teha, kui avastame, et oleme infoühiskonna survel ise muutumas prügikastiks. On probleemi eitamine kui arvata, et ameerikalikud komöödiad (a`la "Kuum pirukas" või "Õudne film"), mehhiko teleseriaalid, ajakiri "Kroonika", kõiksugu reklaamkampaaniad (alates Coca-cola reklaamidest kuni valimisreklaamideni välja), interneti jututoad jmt on üksnes hetkeline kerge meelelahutus, mis meie igapäevaelu ei mõjuta ega suuna
Kui on tarvis, keerame me lööjale teise näopoole ja kannatame peksu, kuid me oskame ka vastu lüüa. Me võime olla alandlikud, kuid võime üles näidata ka harukordset vaprust. Eestlane teab, kuidas olukord enda kasuks pöörata. Ajalooõpikuid lehitsedes leiame selle kohta piisavalt tõendeid. Eestlased tulevad igast olukorrast võitjatena välja, sest me hoiame kokku, olgugi, et me seda alati välja ei näita ja naabritele kaikaid kodaratesse pillume. Eestluse elujõud peitub meis endis. Seni kuni maamunal on vähemalt üks tubli eestlane, kes vahel võib-olla küll jonnib, ent teeb siiski usinasti tööd ning armastab oma kodumaad, on olemas tõeline eestlus. Tahaksin uskuda, et eestlased jäävad veel kauaks kestma.
annaabi.ee 
