Liigutavalt kirjeldab ta märga varakevadet: "Maa silmadeks on loigud,/ silmateradeks kuud./ Ümber lumised laigud, / vetes jalutsi puud." Või haletseb nõrka oraseliblet, esimest ... "Üsna nurganaise moodi, / kahvatu kui haige voodist, / lumest välja sulab oras. / Vesi künnivaos veel vilgub, / ning siis mulla sisse valgub / aegamööda mõttes aras." Ja manitseb mõistmatut päikest, kes optimistlikult oma kiirtesadu lumisele, külmunud maale kulutab. Kuis mõistmatult sa oma õitsmist pillud kesk luhalodu, ümber mil on hanged, kui unes puude rohelised hinged ja vete all veel metsad, niidud, põllud? Ühe kaunimatest looduskirjeldustest annab "Kevad". Visnapuu kirjeldab vastse kevade arglikkust, tema esialgset ettevaatust talve tugevuse ees ja, kui kord võim endale saadud, tema hoogsat ruttamist õitsemise ja päevasäraga käsikäes. Imelikult astub alla kevad kellukesi tilistades paneb aralt maale ühe talla, teine tald jääb õhku kumisema.
järele jääb põrm ja muld. Peagi viimses hoovinurgas lebas vaene murtud puu, asupaigaks pühkmeurgas, võetud hiilgus, au ja muu. Sääl ta närbumisevaevas läinud päevist unistas: kuidas laanes sinas taevas, kuidas rästas vilistas... Näärikuusele Tuhmjasse tuppa sind toodi, väikene metsade veli. Ladvas veel lindude heli, õrnades oksades hooti meenub veel orava hüppeid. Tuhmjasse tuppa sind toodi. Nüüd aga võrratut helki pillud kuldnarmaste telki. Sätendav tulestik loodi hõbedast helmeste rüppe. Helk aga kustub liig ruttu, kiiresti põlevad tuled. Ehted kui laenatud suled langevad võlude uttu mööduva peopäeva järel. Kas sinul kahju ei ole päevist sääl metsade kojas, kus sinu juured jõid ojast? Kas sinul igatsust pole mulla ja sambliku järel? Võib aga olla -- su elu täitub me silmade särast, ohverdad end meie pärast. Meile sa oled vaid lelu mõningaks ilusaks päevaks. Poiste laul
annaabi.ee 
