ühiskonnas toimib. Just selles küsimuste ringis on autor eesti nüüdiskirjanduses andnud originaalse käsitluse sellistele nähtustele nagu konformism, kõlbeline relativism, võõrandumine, isiksuse allakäik ning süü ja vastutuse probleem. Probleemiarenduse mõttes eriti oluline teos on «Väike reekviem suupillile», mis autori vaadete kujunemise seisukohalt tundub «Pillimehele» eelnevat. See, mis «Pillimehes» sulab ühtseks ja terviklikuks elutajuks, on «Reekviemist» välja loetav lausa autoripoolse teoretiseeringuna. Oma vaateid ja ideid teo ja tahte vahekorrast arendatakse siin mitmes episoodis, kontrollitakse ideede kandvust eri tegelaste najal. Keskseks selliseks episoodiks kujuneb Aarne ja Kurdi võitlus, millel on tähendus kogu edaspidisele sündmustikule. Nimelt jälgib autor siin detailselt tegelaste käitumist, kirjeldab nende psüühilist seisundit, taju, motoorikat.
„Monument“ tõlgiti väga kiiresti vene keelde ja sai 66ndal aastal venekeelse ajakirja preemia. Tegemist oli siiski üleliidulise ajakirjaga ning saab sellise poliitiliselt kahtlase tekstiga auhinna, see annab talle mingit sorti puutumatuse. Vene keeles on kõige tuntumad Eesti kirjanikud Smuul ja Vetemaa. Edasisine looming läheb edasi üpris põnevalt, aga üpris tõsises võtmes, kuigi teame, et ta on muidu naljamees. Kui poliitilise sisuga kriitikat otsida, siis leiab seda „Pillimehes“ rohkem kui näiteks „Monmendis“. „Pillimees“ on selge stalinismi kriitika. See on muuhulgas selgelt ka linna lühiromaan ja selles on loomulikult ruumimudelite loomise taotlust. Need taotused süvenevad tal edaspidi. „Munad hiina moodi“ on haiglaromaan, need on alati tänuväärsed kas siis tõsisema sisuga mudeldamiseks või ka kergemaks meelelahutuseks. Selles mõttes, et seal on kõik ühes koos – veri, surm, armastus, elu jne.