rahvamuusika. Kui vanasti kõlasid pulmades itkud, rituaalsed loitsud või muu selline, siis tänapäeval on sellised asju väga harva kuulda. Suurematele pidudele kasutatatakse nüüd muusikamasinaid või kutsutakse kohale nüüdisaegne muusikabänd. Siinkohal julgen väita, et Eesti rahvamuusika ei ole hääbumas, sest rahvamuusikat luuakse, muudetakse ja kohandatakse olukorra vajaduste kohaselt ning rahvalauludel ega -pillilugudel ei ole harilikult kindlaks määratud kohustuslikku kuju. Tänapäeval on kasutusel ka väljend pärimusmuusika, mille all mõeldakse Eestis tavaliselt vanemat rahvamuusikat ja selle professionaalseid uusesitusi tänapäeval, rõhutades muusika seost muistse kultuuripärandiga ning esinejate ja kuulajate kuuluvust ühtsesse pärimusrühma. Ka selle põhjal võib öelda, et Eesti rahvamuusika ei ole hääbumas, vaid vastupidi,
"Volkslieder" ("Rahvalaulud", 2 köidet, 17781779), kus oli trükitud ka mõni eesti rahvalaul. Igasugune muusika on kindla(te) isiku(te) loodud. Rahvamuusika aluseks võib olla ükskõik mis päritoluga muusika, kuid rahvamuusikaks peetakse seda alates ajast, mil mingi rühm on selle kasutusele võtnud. Muusikapala algne kuju võib ajas ja ruumis levides pea tundmatuseni muutuda. Muusikat luuakse, muudetakse ja kohandatakse olukorra vajaduste kohaselt. Rahvalauludel ega -pillilugudel ei ole harilikult kindlaks määratud kohustuslikku kuju. Pärimusrühma liikmetel on varasemate kogemuste põhjal tekkinud ettekujutus sellest, missugune peaks olema mingi olukorra juurde kuuluv muusika. Rahvalaulik või pillimees loob oma mälu, isikupärase loomisvõime ja kuulajate ootuste põhjal muusika iga kord uuesti. Sealjuures on tal teatav vabadus seda muuta ja ümber luua ehk varieerida.
annaabi.ee 
