Doris Kareva Koostas : Elsa Tamm Click icon to add picture Click icon to add picture Nüüd süda, tuksu tumeselgesti siis tiivad sule järsku , suru kokku ja kukuta end tühjusse kui kivi. Click icon to add picture Click icon to add picture Ah, kuidas ma pillasin helke! Jäin põlema kõikjale. Ei, Sinuta poleks ma jõudnud siiani, endasse. Click icon to add picture Click icon to add picture Kohtvad hämaras toas selgus ja salapära. Õieleht lehe haaval armastus annab end ära. Click icon to add picture
Naani artiklid tulid juba kümme aastat hiljem. Alguses kuulusin ma pigem tema soosikute hulka, olin millegipärast kutsutud isegi tema 50. juubelile, kusjuures me polnud õieti tuttavadki. Ta nautis oma populaarsust, oli ühelt poolt suur punane tegelane ja Eesti ajaloo tegija, aga teiselt poolt üleskehutatud vabameelne mõtleja. Konflikt oli Naaniga labane, ta esines Sangaste lossis, aga noored teadlased läksid talle raginal kallale, mina oma esinemises pillasin ainult mõne lause seoses häbematu vale ja statistikaga, et ärge uskuge Naani, aga sellest Naanile piisas. Tema 60. juubeli ajal olin juba vaenlase rollis. Muist su käsikirju jäi tsensori hammaste vahele kinni. Arvi Siig, kes oli 1979. aasta romaanivõistluse züriis, võttis mu teose "Rauakolina etüüdid" käsikirja (sellele taheti anda esimene auhind) ja tassis selle omal initsiatiivil keskkomiteesse Utile lugeda. Utt oli selle peale öelnud, et niikaua kuni on nõukogude
Naera südamest, ära hooli sellest, et nukrus käib südames ringi! Naera see mure vähemaks kuni ta hoopis kaob! Ma armastan teda, ta ajab mu naerma. Naerata , sest elu ei vääri pisaraid. Sina oled ainuke, kes suudaks mu taas naeratama panna, aga sa ei hooli minust. HIRM: Hirm on meie kõige suurem vaenlane! Minu suurim hirm on see, et võin su kaotada. Hirmust püksipissimine pole veel midagi, hullem veel oleks, kui ei pissiks. Vabandust, aga ma olen nii hirmunud, et pillasin su südame maha. Hirm on see, kui sa ei suuda teha midagi mida sa tahad. Elama hakkame me alles siis kui ületame oma hirmud. Sa kardad? Tere tulemast minu maailma. Hirm pimeduse ees ei muuda seda, et ma õhtuti väljas käin. Hirm valu ees ei muuda seda, et ma seda kunagi tundma ei peaks. Ma kardan jälle haiget saada, sa oled lubanud et ma ei saa, kuid ma pean seda tihti kuulma ja tundma. IGATSUS: Kõige hullem viis kedagi igatseda on olla tema kõrval ja teada, et sa ei saa teda kunagi.
«Ma nägin kohe, et ta mind kartis. Mispärast pistsid sa minu eest putku, mispärast värisesid sa minu ees, talupoeg?» «Ma ei pistnud sinu eest putku ega värise praegugi sinu ees,» vastas Gabriel naeratades. «Seda on ta näidanud, et ta nii kergesti ei värise,» ütles Delvig, «sest ta mängis Risbiteriga vurrkanni, hakkas üksipäini meie, nelja ratsa- 239 mehe, vastu ja pani esimese hoobiga Risbiteri mõõga tantsima.» «Delvig valetab, ma ise pillasin mõõga kogemata,» vaidles Risbiter vastu. «Tasa!» ütles vana Mönnikhusen. «Teil on ühtepuhku teineteisega nägelemist. Mis sul siin tegemist oli?» pööras ta ennast Gabrieli poole. «Mis mees sa oled? Kus su kodupaik on?» «Ma olen sõjamees,» vastas Gabriel. «Mu kodupaik on seal, kus sõditakse. Praegu lähen ma Tallinna poole rootslaste juurde sõjateenistust otsima.» «Oled sa saksa mees?» «Ma olen sakste keskel üles kasvanud.» Mönnikhusen jäi pisut mõtlema
taat tegi kõik toimetused oma taskunoaga, kui ta keetis. Siis kandsin kotti umbes sada sammu läbi rohu ja pajuvõsa majast ida poole, seal oli madal järv, viis miili pikk ja täis kõrkjaid ja ka parte, kui nende aeg oli. Teiselt poolt jooksis järvest veenire või oja välja; see läks mitme miili kaugusele, ma ei tea kuhu, igatahes mitte jõkke. Jahu pudenes maha ja jättis jäljed järveni. Taadi kõvasi pillasin ka seal maha; näis, nagu oleks see sinna unustatud. Siis sidusin augu jahukotis nööriga jälle kinni, nii et jahu enam välja ei jooksnud, ning viisin koti ja sae jälle oma paati. Nüüd oli juba pimedik. Lükkasin paadi jõe juurde pajude alla, mis üle kalda rippusid, ja ootasin kuu tõusu. Paadi sidusin paju külge; siis sõin natuke ja viimaks heitsin paati, et suitsetada ja plaani pidada. Arvasin, et teised lähevad mööda kividega täidetud koti jälgi
annaabi.ee 
