..et ta pidi harima maad, kust ta oli võetud 1. Mos 3:23 See porine maa Võtmata kartulitega On minu Need paakeveest põdurad niidud Paari viletsa kuhjaga On minu See ohakaräämas paepealne põld, 11 See kassitappudes teeäärne räga, See laukaraba, See mädasoo. Nad on minu. Mina vastutan nende Ja nemad minu eest. (,,Linnuvoolija", 1970) ,,Selge hetk"(1957) Tuulise laotuse heledaid pilkusid Otsivad silmad mul äkitselt kohtasid Sinised kaugused kutsuvalt vilkusid Valusaid rõõme ja ootavaid ohtusid Meretaguseid imedeimesid Lainetus kandis mu jalgade ette. Siiani nimeta soovide nimesid Tuuleiil kirjutas rohtu ja vette. Kõrgus ja sügavus korraga paotusid, Silmapiir rebenes maa küljest valla. Avatud kaugusest kangana laotusid Rohekad kaldad mu pilkude alla. Rannad... Kui olekski pooled neist randadest Vaht vaid ja udu ja pilvedeahel,
narride paavsti, sammaste, raidkujude, selle suletud ukse, tolle avatud akna puhul; kõike seda suureks lõbuks rahva hulka laiali külitud skolaaride ja teenrite salkadele, kes kogu seda rahulolematust õhutasid omapoolsete nöögete ja pilgetega, torkides nii-öelda nõeltega üldist pahurat meeleolu. Teiste hulgas oli ka rühm rõõmsaid võrukaelu, kés aknaruudud sisse litsusid ja ise vahvalt aknalaual istet võtsid, kust nad siis aeg-ajalt pilkusid ja pisteid sisse ja välja pildusid, niihästi saali publiku kui ka platsil oleva rahvakogu hulka. Nende pilkavad zestid, kiikav naer ja irvitavad hüüded, mida nad vahetasid oma seltsimeestega 12 ühest saali otsast teise, lasksid mõista, et need noored jüngrid ei jaga allolijate tüdimust ega väsimust ja et nad oma eralõbuks kõike, mis silma puutub, jandiks teevad, mis neil laseb kannatlikult ootamist taluda. «Jumala eest, kas tõesti sina, Joannes Frollo de Molendino
annaabi.ee 
