sümboli valik. (92) .... milline väärtus oli tõotustel keskaja vaimuelus üldse. Võimalusi oli 3. Rüütlitõotusel võib olla religioosne-eetiline tähendus, mis paneb ta ühte ritta vaimulike tõotustega; ta sisu ja otstarve võivad olla ka romantilis-erootilist laadi; ja lõpuks võib tõotus olla degereerunud õukondlikuks mänguks, mis vaevalt tähendab rohkemat ajaviitmisest. ..... Tõotuse idee kõigub ülimast andumisest tõsisema ideaali teenistuses kuni kõige kehkjama pilkeni kallihinnalise seltskonnamängu pihta, mis endal julguse, armastuse ja riigi huvidega üksnes meelt lahutab. Ülekaalus on mänguelement, tõotused on suurelt jaolt saanud õukondliku peo kaunistuseks. Ometi seostatakse neid ikka veel kõige tõsisemate sõjaliste ettevõtmistega: Ed II kalleletungimisega Pr-le, Philippe Hea ristisõjaplaanidega. (94) Teataval määral see ongi nii, kui meile kirjeldatakse keskaja aj poliitiliste ja maj dokumentide põhjal
koomiline esteetika põhikategooria ilusa, üleva ja traagilise kõrval. Koomiline põhineb naeru põhjustaval vastuolulisusel. Koomilise vastand on traagiline. Koomilise aluseks võivad olla iseloomulike ja veidrate seikadega liialdamine, mingite nähtuste ootamatu kõrvutamine või loogikavastane ühendamine jmt. Koomilisel on mitmekesised avaldumisvormid jantlikust jämekoomikast (veiderdamine) kuni vaimuka sõnakoomikani (kalambuur) ja leebest huumorist pilkeni (satiir, iroonia, sarkasm). Näiteks Eduard Vilde (18651933) komöödia "Pisuhänd" peategelane Tiit Piibeleht. koomiks tõsimeelne, humoristlik või seikluslik, napi teksti või tekstita jutustav pildirida. Koomiks sündis 1890. aastatel Ameerikas. Esimene koomiks kandis pealkirja "Kollane põngerjas" (1835), sellest tuli hiljem ka "kollase ajakirjanduse" mõiste. Algselt oli koomiks vaid ajakirjanduslik zanr. Need ilmusid järgnevana läbi mitme lehenumbri. Nii püüti muuta
annaabi.ee 
