Aasta hiljem nõuti seda sama ka brosüüride ja raamatute osas. Määrust rikkunud väljaanne võidi raskemal juhul sulgeda, kergemal juhul määrati trahv või arest toimetajale, väikeste pattude puhul piirduti märkuse või hoiatusega. Pandi kinni mitmed ajalehed Postimees, Maaleht. Ajakirjanduse suukorvistamine ning intelligentsi taltsutamine polnud kerge ülesanne. Trükisõna hakkas laialdaselt kasutama allegooriaid, analoogiaid, kavalaid rahvajutte, looritatud pilkelugusid, anekdoote, naljandeid jne. Teravmeelsust ajakirjanikel jätkus. Suure leviku omandas suuline valistusvastane propaganda, mis peale avaliku kirumise ja kuulujuttude oli sageli vaimukas ja leidlik. Jätkusid lahingud vabadussõdalastega, keda ei suudetud vaigistada. Kümnded tuhanded vabadussõdalased, kes 1934. a kevadel jäid ilma oma organisatsioonidest ja tähtsamatest juhtidest, pidid jõudma otsusele, kuidas elada edasi. Suurem osa allus saatusele, jäi lojaalseks
Nikolai Nekrassov sündis 1821. aastal ohvitseri pojana. Tema isa oli oma alluvate suhtes karm ja kasvatas ka nii oma lapsi. Seevastu ema oli hell ja hoolitsev. Nekrassov pidi isa tahtel minema Peterburi sõjaväekooli, kuid astus isa keelust üle ning tahtis astuda ülikooli kirjandust õppima. Isa jättis ta ilma igasugusest toetusest, mistõttu pidi noormees ise endal hinge sees hoidma. Ülikooli ta sisse ei saanud, vaid käis kohal vabakuulajana. Ta kirjutas rahateenimiseks vodeville, pilkelugusid. 1840. aastal andis ta välja oma esimese luulekogu ,,Unelmad ja helid", millel aga menu ei olnud ja mille ta ise müügist korjas ning hävitas. Nekrassov tegi igasuguseid töid, ta kannatas alatoitluse all ja pidi elama seal, kus juhtus. Peterburi teine elu jättis temasse ning ta loomingusse igavese jälje. 1842. aastal kohtus Nekrassov Belinskiga ning neist said sõbrad. Belinski soovitas N-l kirjutada lugu Peterburi raskest elust. Seda ta tegigi,
annaabi.ee 
