Lapsepõlv Henri de Toulouse-Lautrec alustas õpinguid oma ema, abee Peyre'i ja Armandine d' Alichoux de Senegra juhatusel. Henri oli väga kiire taibuga ja õppis hämmastavalt ruttu. Ta oli väga elav ja lärmakas. Kõik teda imbrutes oli tema jaoks ülimalt huvitav ja uus. Ema ütles tema kohta "Elav nagu pall". Henri oli piassava domineeriv ja tujukas, oma ainukese lapse õigusi kasutas ta täielikult ära, surudes läbi kõik oma tahtmised. Ta oli pilkehimuline ja armastas nöökida. Ema oli Henri üle väga uhke, ta ei tahtudki, et Henri oleks mingilgi moel teistsugune. Ema oli see, kes tema eest hoolitses ja teda kasvatas. Isa arust oligi see ema töö, sest tema jaoks hakkas poiss alles siis midagi tähendama kui Henri hakkab ratsutama. Ema õpetas Henrile perekonnaajalugu ja kõike muud sugupuust. Hoolimata Henri taibukusest ja iseloomust, mis emale nii väga meeldis, oli ema Adele siiski väga mures. Henri tervis ei olnud kõige parem ja tugevam
tõotusi võib anda kõige halvema tagamottega_ maailmas -- hääl aga tähendas talle koik. See häälekõla tundus talle tuttavana: ta avas silmad, heitis pilgu nii suurt hirmu tekitanud mehele, tundis ära d'Artagnani ja karjatas rõõmust. «Oh! see olete teie!» hüüdis ta. «Jumal tänatud!» «Jah, see olen mina, keda saatis Jumal, et teie järele valvata,» ütles dArtagnan. «Kas te sellepärast mulle järgnesitegi?» küsis koketselt naeratades noor naine, kelle pisut pilkehimuline iseloom sai kartusest võitu sest hetkest peale, kui ta tundis ära sõbra isikus, keda pidas vaenlaseks. «Ei,» ütles dArtagnan, «pean tunnistama, et juhus saatis mind teie teele: nägin üht naist minu sõbra aknale koputamas.» «Teie sõbra aknale?» katkestas teda proua Bonacieux. «Muidugi, Aramis on minu parimaid sõpru.» «Aramis? Kes see on?» «Jätke juba! Kas tahate mulle tõendada, et te ei tunne Aramist?» «Kuulen seda nime esmakordselt.»
annaabi.ee 
