,,Ei taha kõneldagi!" mõtles Tservjakov kahvatades ,,Tähendab, on vihane...Ei, seda ei või niisama jätta...Ma seletan talle..." Kui kindral viimase palujaga vestluse lõpetas ja oli siseruumidesse minemas, astus Tservjakov talle järele ja pomises: ,,Teie ekstsellents! Kui ma söandan tülitada teie ekstsellentsi, siis nimelt kahetsustunde pärast, võin öelda...Mitte meelega, võite ise arvata!" Kindral tegi nutuse näo ja lõi käega. ,,Te ju pilkate päris, mu isand!" ütles ta, kadudes ukse taha. ,,Mis pilget siin võib olla?" mõtles Tservjakov. ,,siin pole hoopiski mitte pilget. Ise kindral, aga ei suuda sest aru saada. Kui lugu on sedasi, siis ei hakkagi ma selle kehkenpüksi ees enam vabandama. Tont temaga! Kirjutan talle kirja ega hakka enam ise tulema! Jumala eest, ei hakka!" Nii mõtles Tservjakov koju minnes. Kirja ta kindralile siiski ei kirjutanud. Mõtles, mõtles ega suutnud kuidagi seda kirja välja mõelda
. «Te saate kõik. Ütelge ainult, kuidas oli teie majapidamise korraldanud teie esimene mees. Kuigi ma olen ainult teie kildi, püüan kõiges võtta eeskuju temalt.» «Minu esimene mees!» karjatas mileedi, vaadates hirmunud silmadega lord Winterile otsa. «Jah, teie prantslasest mees. Ma ei kõnele oma vennast. Aga muuseas, kui te olete unustanud, võin ma lõpuks temale kirjutada, sest ta elab veel ja võib mulle selles asjas näpunäiteid anda.» Külm higi tõusis mileedi laubale. «Te pilkate mind,» ütles ta kõlatult. «Kas ma näen selle järele välja?» küsis parun, tõusis ja astus sammu tagasi. «Või õigemini, te solvate mind,» jätkas mileedi tõmblevate kätega tugitooli käetugesid muljudes ja ennast istmelt kergitades. «Teid solvata?» lausus lord Winter põlastavalt. «Kas te tõesti usute, et seda on võimalik teha, mileedi?» «Tõepoolest, mu härra, te olete kas purjus või hulluks läinud,» ütles mileedi. «Lahkuge ja saatke siia mõni toatüdruk.»
annaabi.ee 
