punut pärg mu pääd ei ehi. Igast puust ja igast põõsast hiilib mustas mantlis mehi. Võikaid varje kerkib hulgi kohe taeva tuhmjat seina. Kes küll poetas kaarnasulgi ruugesse mu ristikheina? Kes küll pühkis kullapuru punetavalt pilvepangalt, nühkis õiemustrid muru hõberoheliselt kangalt. Ära küsi. Pimedas ju helkimas näed aknaruutu. Koju nüüd! Sest öös on asju, mille külge tark ei puutu. Luuletus ´´ Õhtulaul ´´ - räägib pilkasest pimedusest, ööst mil kõik on teist moodi kui päeval. Hommikul on kõik jälle palju säravam. *** *** ***
Ta kuulis teda avatud uksele lähenevat ja uuesti kaugenevat ning kaks või kolm korda nägi ta valgussõõris koguni mingi naisekuju varju. Äkki ilmus tapeedi varjust täiuslik valge käsivars. D'Artagnan mõistis, et see oli tema tasu, ta langes põlvili, haaras käe ja surus aupaklikult oma huuled võrratule käeseljale, siis kadus see, jättes noormehe pihku mingi eseme, milles ta ära tundis sõrmuse. Otsekohe sulgus uks ja d'Artagnan leidis enese pilkasest pimedusest. D'Artagnan pani sõrmuse sõrme ja ootas edasi. Oli ilmne, et sellega polnud asi lõppenud. Tema andumuse eest oli tasutud, nüüd pidi tasutama armastuse eest. Liiatigi, pidu alles algas, kuigi ballett oli lõppenud, õhtusöök pidi olema kell kolm ja Saint-Jeani kiriku kell oli juba mõne aja eest kolmveerand kolm löönud. 240 Tõepoolest vaibus häältesumin kõrvaltoas vähehaaval ja kaugenes lõpuks hoopis. Siis
annaabi.ee 
