Nad olid Sakslased. Kui Oodo ja Jaanus esimest korda kohtusid ei sallinud lossipoiss Jaanust üldse. Ta ajas talle koera Tarapita juba esimesel kohtumisel kallale ja ise ainult naeris selle üle. Lõik katkendist: ,,See oli tore," naeris väike noorsand ja tatsutas Tarapita selga, mis kui uss ta käte all keerles. ,,Häbi sulle, Oodo!" manitses aulise tõsidusega väike preili. ,,Meie oleme temale häda teinud ja sina pilkad veel. Kas see on ilus?" ,,Ilus ja mehine! " kilkas Oodo. ,,Paras pimedale. Vupsti! Nagu puhutud üle lauahunniku. Oh, Tarapita, küll see läks libedasti! Hohohoo!" Sammuti oli näha Oodo uhket olekut noorte kokkusaamisel metsaservas. Kus Oodo otsustas, et ta ei taha enam enda märaga ei sõida, vaid proovib hoopiski Jaanuse täkku. Suure uhkeldamise ja teiste eest ära sõitmise tulemusel, kukkus aga noorsand erksa täku seljast ning kaotas teadvuse.
nägu läks tõsiseks; ta astus Jaanuse ette ja küsis osavõtlikult, kas see vahest viga ep ole saanud. 16 Jaanus kogeles tema meelest imeilusat tütarlast silmitsedes midagi nagu «pole viga ühti». «See oli tore,» naeris väike noorsand ja patsutas Tarapita selga, mis nagu uss ta käte all keerles. «Häbi sulle, Oodo!» manitses aulise tõsidusega väike preili. «Meie oleme temale häda teinud ja sina pilkad veel. Kas see on ilus?» «Ilus ja mehine!» kilkas Oodo. «Paras niisugusele pimedale. Vupsti! Nagu puhutud üle laua-hunniku. Oh, Tarapita, küll see läks libedasti! Hohohoo!» Nüüd läks Jaanusel kops üle maksa. «See on kõlvatu temp, koeri võõra peale ässitada,» pahvatas ta vihaselt. «Sina oled rumal poiss ja muud midagi.» Nende sõnadega võttis ta jälle istet, pani käed rinnale risti ja vahtis kulmu kortsutades kõrvale. Tema väike kaitsja vaatles teda lahke naeratusega.
annaabi.ee 
