Kui ka kõik see, mis Te õpetanud olete, ununeks, siis jäävad igavesti alles Teie julgustavad ja lahked sõnad. Olete aidanud rõõmul kurbusest jagu saada. Tihti piisas Teie sõbralikust pilgustki. Teie pole unustanud, et olite kunagi samuti laps, seepärast mõistate ka meie muresid ja rõõme. Hea õpetajana olete mõistnud meid ka ilma sõnadeta. Teiega võib kõike jagada. Klass peab lugu vaid õpetajast, kes hoolib oma õpilastest. Teie ei toppinud meisse kunagi tühipaljaid, kuivi fakte, vaid olite nagu avastusretkel koos meiega. Teie veensite mind, et võin saavutada enamat. Suur tänu, et õpetasite meid õppima vigadest. On õpetajaid, kes näevad õppimise eesmärki
võtta, sest õige pea need kas unustatakse või muudetakse. On käsk kord antud, siis jäädagu ka selle juurde. Kindlad reeglid aitavad lapsel sisse seada kontrolli oma ebasoovitavate impulsside üle. Oma lapse tundmine võimaldab vanematel lapse isikupära arvestada. Ebakindlat last tuleb sagedamini ergutada, keevalist last tuleb kohelda eriti rahulikult, kuid väga järjekindlalt, tundlikule lapsele piisab vihjest ja pilgustki. Kasvatada ei saa sablooni ja retseptide järgi! Mingi eesmärgi nimel reegli rikkumine on hea; muidugi ei tohi see muutuda nii sagedaseks, et seda ei saa enam pidada juhuslikuks. Lapsed peavad teadma, milline käitumine on aktsepteeritav ja milline mitte. Enamasti ei tohi reeglite juures teha järeleandmisi isegi siis, kui väga tahaksime, sest see ei oleks laste suhtes aus, kirjutab R. Templar (2009) oma raamatus "Lapsevanema mängureeglid".
Temal aga on kõik meeles.» Tütarlaps kuulas küürakat sügavalt liigutatuna. Kellalööja silma ilmus pisar, kuid alla see ei veerenud. Nähtavasti oli talle auasjaks seda tagasi hoida. «Kuulge,» jätkas ta, kui ta enam ei kartnud, et see pisar võiks palgele jõuda, «meil on siin väga kõrged tornid. Kui üks inimene siit alla kukuks, oleks ta surnud juba enne allajõudmist. Kui te kord tahaksite, et ma alla hüppaksin, siis poleks teil tarvis ühtki sona öelda, jätkuks ühest pilgustki.» 359 Ta tõusis püsti. Nii õnnetu kui mustlastüdruk ise ka oli, äratas see veider olend temas siiski mõnevõrra kaastundmust. Ta andis märku, et küürakas paigale jääks. «Ei, ei,» vastas Quasimodo, «ma ei tohi kauaks siia jääda. Ma ei tunne ennast kõige paremini, kui te mulle otsa vaatate. Ainult haledusest ei pööra te minult oma silmi kõrvale. Ma lähen niisugusesse kohta, kust ma teid küll näha võin, teie aga mind mitte. Nii oleks parem.»
annaabi.ee 
