Lepiku ja Luige luuletustes on palju kasutatud stiilikujundeid, samas kui Kareva ja Runnel on nende osas veidi tagasihoidlikumaks jäänud. Siiski ei saa väita, et mõni luuletus neist päris ilma on- epiteeti on kasutatud igas teoses: ,,Laulik" ehib end sammaldund maja ja säravate tähtedega, Luik on oma kirjatöösse peitnud truu pliiatsi ja tumeda valu, Kareva näitab oma ülemvõimu keele üle, sõnastades sõnakuulmatud sõnad, võimatu nõlva, jaheda randme ja ülima pilgari. Runnel on siinkohal jäänud mõistlikkuse piiridesse tembeldades vaid luuletamise lihtsaks, mehiseks tööks ja öö hardaks ning tõsiseks. Personifikatsiooni Runnel kasutanud ei ole, samas kui Lepik on pannud tunnid ruttu lippama, Luik muutnud pliiatsi truuks ja pannud aja valu tundma ning üles tõusma ja Kareva on sõnad sõnakuulmatuks teinud ja paastu taevast kaevama pannud. Nelik on oma
stiil oli ammu juba kadunud, välja arvatud ainult Julianuse termid, kus seda keskaja paksu koore all veel tunda oli. Kelti stiilist polnud aga enam jälgegi, seda ei leitud isegi kaevusid kaevates. Viiskümmend aastat hiljem, kui renessanss sellesse nii rangesse, kuid ühtlasi vaheldusrikkasse ühtlusse segas °ma fantaasiate ja arhitektuurisüsteemide hurmava luksuse, romaani ümarkaarte, kreeka sammaste ja gooti võlvide pilgari, oma peene ja ideaalse skulptuuri, oma arabeskide ja akantuste erilise harrastuse, Lutherile kaasaegse ehituskunsti paganuse, muutus Pariis vahest veelgi ilusamaks, kuigi silmale ja vaimule vähem 127 ühtlaseks. Kuid see hiilgeaeg oli üürike. Renessanss polnud küllalt erapooletu, teda ei rahuldanud üksnes ehitamine, ta tahtis ka maha kiskuda. Tõsi küll, tal oli vaja vaba ruumi. Nõnda oli Pariis täielikult gootilik ainult ühe silmapilgu. Vaevalt viidi lõpule Saint-Jacquesde-
annaabi.ee 
