jubedamaid saastajaid oleme me ise. Me lennutame sodi maha ja sellel hetkel isegi ei mõtle, et see on meie enda kodu ning see kõik praht mis maas vedeleb kahjustab õhku. Mõelge vaid, kui kõik inimesed oleksid nii tublid ja kannaksid oma rämpsu endaga niikaua kaasas kuni mõnda prügikasti näevad, siis oleks ju meie kodukoht palju puhtam. Arvatavasti seda ei juhtu, aga kes ennast ümbritsevast loodusest vähegi hoolib võiks alustada iseenda muutmisega ja loobuda pahna maha pildumisest. See pole kahjuks veel kõik, peale igasuguste saastete ja muude ohtudega rikume me Tapa veepuhastusjaama vett, mida meie kõik ise sisse joome. Kodukoha vesila on juba päris saastatud, keegi ei taha enam seda vett juua, sest see on kloorine ja vastiku maitsega. Kes selles aga süüdi on? Meie kõik ise, me rikume ja loobime prahti ka veekogudesse, mille vesi voolav meie puhastusjaama. Kloori vesi rikub aga kohutavalt tervist. Me kasutame seda vett,
kord päike!" Tuul sasis tema juukseid ja alles nüüd, direktorit vaadeldes, tuli Indrekul meelde või taipas ta, et isa juuksed olid juba tol korral pisut hallid, peaaegu nagu härra Maurusel siin. Seda tõsiasja praegu mõistes nõrkeski tal äkki süda ja lõdvenesid keelepaelad, nii et ta jutustas direktorile kõik, nagu see oli sündinud. Kõige imelikumana selle juures tundus talle see, et kui ta rääkis palliga pildumisest, siis nimetas ta Slopasevi jalgu ,,kodarateks", aga direktor ei pannud seda nagu põrmugi pahaks, vaid naeris ainult, naeris nähtavasti puhtast südamest, nii väga tegi Indreku jutustus talle nalja. Kuid Indrek rikkus lõpuks selle ilusa meeleolu väikese eksitusega: ta rääkis ka sellest, kuidas Slopasev ja Voitinski olid purjus peaga arutanud kooli kinnipanemist. See pühkis vanamehe näolt kohe naeru. ,,Näete nüüd seda head venelast," seletas ta
annaabi.ee 
