,,Tulipunane vihmavari" Betti Alver Kui kõrged olid lauad ja laed! Kui lähedal oli päike! Kui lähedal oli taevas, kui kaugel aed! Ma olin väike. Olin väike kuid ihkasin juba. Rohkem kui nukku ja nukutuba rohkem kui pildivihku rohkem kui linnukest pihku täringuks tähte ja palliks kuud rohkem kui tooreid tikrimarju rohkem, rohkem kui midagi muud ihkasin oh, kuidas ma ihkasin tulipunast vihmavarju! Ja siis viimaks, viimaks ometigi ta oli mul tõesti peos tõesti mu südame ligi mu kaenlas, mu süles, kord kinni, kord lahti! Kesk jooksujahti tõstsin kilgates üles suure päikese poole omaenese väikese tulipunase päikese! Kord hoidis teda mu parem käsi, kord tantsitas vasem. Hüppasin, hõiskasin
" Kui kaugel aed Kui kõrgel olid lauad ja laed, ma olin väike. Kui lähedal oli päike, Olin väike, Kui lähedal taevas, kuid ihkasin juba Kui kaugel aed rohkem kui nukku ja ma olin väike. nukutuba, rohkem, Ja kähku sain küllalt roast, kui pildivihku pihku, lippasin toast rohkem, kui linnukest käsi veel ukselingil pihku, täringuks tähte lävel kepsu ju löömas jalad ja palliks kuud ma ei kilganud äkki enam rohkem, kui tooreid ega taibanud vähematki. tikrimarju, rohkem, Minu pisike päikene pingil
ma olin väike. kirjandusauhind. Olin väike, kuid ihkasin juba rohkem kui nukku ja nukutuba, rohkem, kui pildivihku pihku, Bernard Kangro Arbujad rohkem, kui linnukest pihku, täringuks tähte ja palliks kuud rohkem, kui tooreid
Ma ei luba et palun sul peatuda, Aga ma võin joosta koos sinuga. Kui sa ühel päeval ei taha kedagi kuulata; Helista mulle... ja ma luban et ma olen hästi vaikne... Aga... Kui sa ühel päeval helistad ja ma ei vasta... Tule mind kiirelt vaatama... võibolla ma ... VAJAN SIND ! Tulipunane vihmavari. Kui kõrged olid lauad ja laed! Kui lähedal oli päike! Kui lähedal oli taevas, kui kaugel aed! Ma olin väike. Olin väike kuid ihkasin juba. Rohkem kui nukku ja nukutuba rohkem kui pildivihku rohkem kui linnukest pihku täringuks tähte ja palliks kuud rohkem kui tooreid tikrimarju rohkem, rohkem kui midagi muud ihkasin oh, kuidas ma ihkasin tulipunast vihmavarju! Ja siis viimaks, viimaks ometigi ta oli mul tõesti peos tõesti mu südame ligi mu kaenlas, mu süles, kord kinni, kord lahti! Kesk jooksujahti tõstsin kilgates üles suure päikese poole omaenese väikese tulipunase päikese! Kord hoidis teda mu parem käsi, kord tantsitas vasem. Hüppasin, hõiskasin
annaabi.ee 
