Kõiki kolme eespool nimetatud luuleraamatuid ühendavaks tunnusjooneks, ehkki erinevas tonaalsuses, on nimelt ajastu ja üksikisiku vahekorrad: poeedi ängistus vaimselt vaenulikus, provintsilikult tuimas keskkonnas, tema siiras soov tõsta mässu selle ümbruse vastu või vähemalt valjuhäälsete pilkavate äikeseprahvakutega õhku puhastada. Alles süvendavad mitmed tegurid aastatega pessimismi, mis küünib viimse piirini " Ummiklainete " veergudel. Tundlikus poeetilises pildistuses või satiirilises kõverpeeglis registreerib Alle kui ajalaulik kodanliku Eesti esimese aastatosina ühiskondlikku ja vaimset nägu kuni riigilaevukese isikliku elu karilejooksmiseni kapitalistliku maailma majanduskriisi päevil, et sedastada: läbi limuliste müüri laeva ükski vool ei kanna! Asjatult sa otsid randa.
sellises hinnas, kui need on arhitektuuriajaloolase silmis praegu. Eks ühtepidi teebki kogu teema põnevaks teadmine, et tõenäoliselt pidas Hanno Kompus silmas just osa sellest ,,põnevast mitmekesisusest", kui ta 1938. aastal kirjutas vabariigi sünnipäeval Eesti eri paigust saadetud iseseisvusaastate jooksul ehitatud hoonete fotode kohta järgmiselt: ,,... siin esines pildistuses küll koolimaju, küll rahvamaju, küll piirivalvehooneid, samuti linnade, alevike ja maa elamuehitusi, mida kahjuks ei saa nimetada teisiti kui alaväärtuslikeks käsitööliku teostuse ja viimistluse suhtes ning saamatuiks ja väärituiks kujunduse ja hoiaku poolest. [--] Nii ei jäänud muud, kui nentida nende fotode ees, et hoolimata
annaabi.ee 
