„Mängult on päriselt” (2006). Lastekirjanduses on esile kerkinud ka uued nimed: Jaanus Vaiksoo, Kerttu Soans, Kristiina Kass, Piret Raud, Milvi Panga ja Siiri Laidla. Meie juurest lahkunud Ott Arder ja Henno Käo raamatutest on ilmunud nii kordustrükke kui ka uusi väljaandeid. Henno Käo elulähedasem raamat „Mina, emme ja teised“ on pere- ja koolielu kujutus. Leelo Tungal kirjutas raamatut „Seltsimees laps“. Suurepäraste pildiraamatutena on välja antud erinevaid muinasjutte milles üks lugu on läbi terve raamatu väikestes tekstiannustes. Võib tuua Ellen Niidu „Imeline autobuss“ kui ka Leida Tigase „Vares keedab hernesuppi“. Iseäraliku elukogemuse ja mõne valdkonna väga hea tundmisega rikastavad lapsi Juhan Pütsepp, Jaanus Vaiksoo ja Katri Smitt. Tänu lastekirjanduse võistlusele on esile tulnud Tiia Selli ja Ingrid Gilts-Nittim. Üheks
Tema raamat „Seltsimees laps“ ja selle järg on tekitanud täiskasvanutes ebalust kuna pole päris kindel kas see on ikkagi lastele mõeldud. Maailma lastekirjanduses on olemas sõja- ja kriisikirjanduse suund, milles kujutatakse lapsi hädaolukorras. Nendes kasutatakse intervjuusid lastega, reportaaže ja muid võtteid kus antakse edasi laste enda mõtteid ja tundeid. Üldisema arusaama järgi ei jagune raamatud laste- ja mittelasteraamatuteks vaid muude tunnuste järgi. Suurepäraste pildiraamatutena on välja antud erinevaid muinasjutte milles üks lugu on läbi terve raamatu väikestes tekstiannustes. Välja võib siinkohal tuua Ellen Niidu „Imeline autobuss“ kui ka Leida Tigase „Vares keedab hernesuppi“ Piret Raud ja Ülo Pikkov on jõulised pildiraamatukultuuri edasi arendajad. Pildiraamat on see, kus pilt jutustab ja viib lugu edasi. Sõnu on sellises raamatus väga vähe või need hoopis puuduvad. Mare Müürsepa sõnul on meil palju häid illustraatoreid keda Eesti
annaabi.ee 
