tehnikat, kus värvile lisati rohkel lahustit ning mis võimaldas tekitada akvarelliefekti ja täita kompositsioon värelevate värvide abil loodud liikumisega. Nagu eelpool mainitud lummas Toulouse-Lautreci just ööelu. Ta asus elama Montmartre'ile, kus külastas öölokaale tihedasti ja kandis seal alati kaasas oma visandiplokki. Seal viibimine innustas teda kujutama tantsustseene. Oma öistel rännakutel tehtud joonistuste järgi kujundas ta järgmisel päeval ateljees pildikompositsioonid. Nii sündisid tööd, mis hetkemuljele vaatamata on täpselt läbimõeldud ja hoolikalt teostatud. Anonüümsest lokaalikülastajate massist tungivad portreedena esile üksikud näod ja siluetid. Kunstnikest kolleegide kõrval on Henri de Toulouse-Lautrec kujutanud tantsijaid, koomikuid ja lauljaid, kes lokaalides esinesid. Figuuri asend või eriline füüsiline tundemärk pildil oli Toulouse-Lautreci jaoks samasugune isikupärasuse väljendaja nagu nägugi
Montmartre'il elu mööda saatma täiesti oma tahtmise järgi. Henri oli öölokaalide sagedane külastaja. Oma muljed kandis kunstnik visandiplokki. Vabadus aristokraatlikest ja kodanlikest käitumisnormidest, mida kunstnik Montmartre'il nautida võis, inspireeris teda kujutama iseloomulikke stseene tema jaoks esialgu tundmatust populaarsete lõbustusasutuste miljööst. Öistel rännakutel jäädvustatud joonistuste järgi kujundas Toulouse- Lautrec järgmisel päeval ateljees pildikompositsioonid. Nii sündisid tööd, mis hetkemuljele vaatamata on täpselt läbimõeldud ja hoolikalt teostatud. Toulouse-Lautrec maalis peamiselt kahte liiki üksikportreesid: ühtedel portreteeritav istub, teasel näitab ta neid hetkeülesvõttes. Vastupidiselt oma õpetajale Bonnat'le, kes maalis Pariisi kõrgklassist rangeilmelisi esinduslikke portreesid, kujutas Toulouse-Lautrec oma modelle sellisena, nagu ta neid nägi. Henri pidas inimese kehahoiakut lahutamatuks tema individuaalsusest.
Montmartre'il elu mööda saatma täiesti oma tahtmise järgi. Henri oli öölokaalide sagedane külastaja. Oma muljed kandis kunstnik visandiplokki12. Vabadus aristokraatlikest ja kodanlikest käitumisnormidest, mida kunstnik Montmartre'il nautida võis, inspireeris teda kujutama iseloomulikke stseene tema jaoks esialgu tundmatust populaarsete lõbustusasutuste miljööst. Öistel rännakutel jäädvustatud joonistuste järgi kujundas Toulouse-Lautrec järgmisel päeval ateljees pildikompositsioonid. Nii sündisid tööd, mis hetkemuljele vaatamata on täpselt läbimõeldud ja hoolikalt teostatud. 13 Toulouse-Lautrec maalis peamiselt kahte liiki üksikportreesid: ühtedel portreteeritav istub, teasel näitab ta neid hetkeülesvõttes. Vastupidiselt oma õpetajale Bonnat'le, kes maalis Pariisi kõrgklassist rangeilmelisi esinduslikke portreesid, kujutas Toulouse-Lautrec oma modelle sellisena, nagu ta neid nägi. Henri pidas inimese kehahoiakut lahutamatuks tema individuaalsusest.