Tavaline oli reljeefide paigutamine portaali külgedele (palestikule) ja selle kohale, ümarkaarsele viiluväljale (tümpanonile). Mõnikord katsid reljeefid peaagu kogu läänefassaadi (Notre-Dame- la-Grande´i kirik Poitiers´s). Tihti oli reljeefe ka siseruumis, eriti piilarite kapiteelidel. Reljeefid ei olnud enamasti mõeldud lähedalt vaatamiseks ja see aitab seletada nende üldistavat vormi. Õhtumaade kirik suhtus pühapiltidesse teisiti kui Bütsantsi pildijaatajad ja pildieitajad: pilt ise ei ole püha, kuid ta meenutab pühi asju. Kunsti ülesandeks oli piltlikult seletada Pühakirja kirjaoskamatule rahvale. Seetõttu nim. keskaja kirikute reljeefe ´´vaestepiibliks ´´. Romaani stiili ajal eelistati skulptuuris esiteks ähvardavaid suzeesid ning teiseks imede kujtusi. Kõige populaarsem oli Viimse kohtupäeva stseen, mille keskel trooniv Kristus mõistab vooruslikud taevariiki, patused aga põrgusse. Põrguliste ja ahastavate
arhitektuuriga seotud skulptuuri. Eriti ilmestavad skulptuurid olid Prantsusmaa kirikutes. Vahel võeti eeskujuks rooma triumfikaari. Tavaline oli reljeefide paigutamine portaali külgedele ja selle kohale, ümarkaasele viiluväljale. Mõnikord katsid reljeefid kogu läänefassaadi. Reljeefe oli ka siseruumides, kapiteelidel. Reljeefid ei olnud mõeldud lähedalt vaatamiseks ja see seletab nende üldistavat vormi. Õhtumaade kirik suhtus pühapiltidesse teisiti kui bütsantsi pildijaatajad/eitajad, nad väitsid et pilt ise ei ole püha kuid ta meenutab pühi asju. Kunsti ülesandeks oli seletada Pühakirja kirjaoskamatutele ja seega nimetatakse keskaga kirikute reljeefe vaestepiibliks. Romaani stiili ajal eelistati skulptuuris esiteks ähvardavaid süzeesid ja imede kujutsi. Populaarseim oli viimse kohtupäeva stseen, mille kesel trooniv kristus müistab vooruslikud taevariiki, patused põrgusse. Vastavalt temaatikale näeme
annaabi.ee 
