kirjanikke jt kultuuritegelasi. Kujutatud oli kirjanikke Raimond Kolki, Valev Uibopuud, Karl Ristikivi, Bernard Kangrot, August Mälki, Pedro Krustenit, Karl-Ast Rumorit, luuletajaid Kalju Lepikut, Marie Underit, Henrik Visnapuud ja rohuteadlast-arhivaari Hugo Salasood. Näitus jätab ühtlase mulje, portreed on kõik samasugustes kuldsetes puitraamides, ovaalsete ümbristega, pigem tuhmide värvide ja neutraalse taustaga, portreteeritud on vanemas eas ja pildidki jätavad seetõttu vanaaegse ja klassikalise mulje. Rõhk on inimeste näoilmete realistlikul kujutamisel. Mulle meeldiski näituse puhul enim erinevatel piltidel kujutatud isikute näoilmete ning poosidega isiksuse edasiandmine.
hingeliselt, vaid jäi südames ja tegudes alati truuks Eesti maale ja rahvale ning tegi kõik temast sõltuva, aitamaks kaasa maarahva vabanemisele baltisaksa parunite omavoli alt. Liikudes ja suheldes Peterburis vene võimukandjate kõige kõrgemas seltskonnas ja omades häid tutvussidemed keisriga ja keisrikojaga, rõhutas ta korduvalt, et on eestlane. Sellega teadvustas ta võimuladvikule ikka ja jälle eestlaste olemasolu. Ning mitmed Köleri parimad pildidki kujutavad Eesti talurahva elu. Kunstnik suri 22. aprillil 1899. aastal. Tema põrm toodi Peterburist kodumaale ja maeti SuureJaani kalmistule oma vanemate kõrvale, kelle eest oli ta hoolitsenud kogu nende eluaja. Matmispaika tähistab skulptor A.Adamsoni hauasammas. Nagu kahjuks sageli ikka suurkujudega juhtub, sai Köleri looming tõeliselt kuulsaks siis, kui kunstnik ise enam elus ei olnud. Köler võõrastele oma, omadele võõras
hingeliselt, vaid jäi südames ja tegudes alati truuks Eesti maale ja rahvale ning tegi kõik temast sõltuva, aitamaks kaasa maarahva vabanemisele baltisaksa parunite omavoli alt. Liikudes ja suheldes Peterburis vene võimukandjate kõige kõrgemas seltskonnas ja omades häid tutvussidemed keisriga ja keisrikojaga, rõhutas ta korduvalt, et on eestlane. Sellega teadvustas ta võimuladvikule ikka ja jälle eestlaste olemasolu. Ning mitmed Köleri parimad pildidki kujutavad Eesti talurahva elu. Kunstnik suri 22. aprillil 1899. aastal. Tema põrm toodi Peterburist kodumaale ja maeti SuureJaani kalmistule oma vanemate kõrvale, kelle eest oli ta hoolitsenud kogu nende eluaja. Matmispaika tähistab skulptor A.Adamsoni hauasammas. Nagu kahjuks sageli ikka suurkujudega juhtub, sai Köleri looming tõeliselt kuulsaks siis, kui kunstnik ise enam elus ei olnud. Köler võõrastele oma, omadele võõras
annaabi.ee 
