XVIII sajandi kirjandus: LUULE SATIIRILINE LUULE 18. sajandi algupoolel levis eeskätt satiiriline1 luule. Inglise luules esindab seda suunda Alexander Pope. Seda viljelesid näiteks ka „Gulliveri reiside” autor J. Swift ja prantsuse filosoof Voltaire, kes läks groteskses2 ja pilavas poeemis „Orléans’i neitsi” Jeanne d’Arci ümber tekkinud ebausu oreooli kallale. Pühak annab Jeanne’ile kaks käsku: päästa Prantsusmaa ja alles hoida oma neitsilikkus. Esimese ülesandega saab neiu hakkama, aga teisega kauniste sõjameeste keskel mitte. (Nt Schiller püüdis oma samanimelise draamaga Jeanne d’Arci taas ülendada.) 18. saj kunstis avaldunud rokokoo3 ilminguid leidus ka kirjanduses. Rokokoo on
otse üle mere. Sakslased said kiiresti kokku 3000 meest ja marssisid eestlaste vastu. Toimus Madisepäeva lahing, milles eestlaste vägi taganema löödi. Taganemise käigus tapeti veel suur hulk eestlasi. Langes mitmeid olulisi vanemaid, sealhulgas ka Lembitu . Vastaste poolel langes sakslaste üks suuremaid toetajaid, liivlaste vanem Kaupo. Kaotus lahingus oli eestlastele ka tohutu moraalne löök. Seda lahingut ja ka teisi sündmusi kajastab pilavas vormis menufilm „Malev”. 1219 – vastavalt aasta varem piiskop Alberti ja Taani kuninga Valdemar II vahel sõlmitud kokkuleppele maabus taanlaste vägi Lindanise (hilisem Tallinn) all. Mõni päev hiljem toimus suur lahing rävalastega ning taanlastel õnnestus see suure vaevaga võita. Legendi kohaselt olevat kõige kriitilisemal hetkel taevast langenud punast värvi valge ristiga lipp, millest taanlased innustust olevat saanud. Selliselt seletavad taanlased oma
annaabi.ee 
