kasutatakse inglise ja paljude teiste maailma keelte kirjutamisel, ei ava sumeri vana kirja märgid sõnade foneetilisi koostisosi (kaas- ja täishäälikuid), selle asemel kujutab iga märk üht sõna tervikuna. Kirju, mis ei esita sõnade foneetilisi komponente, vaid koosnevad terviksõnu esindavatest märkidest, kutsutakse logograafilisteks ehk mõistekirjadeks, niisuguste kirjade märke aga logogrammideks. Vanade sumerite logograafilisi (ja piktograafilisi) sümboleid mõistetakse enamasti kaunis halvasti. Neljanda aastatuhande lõpuks eKr oli sumeri kirjas tekkinud juba foneetilisi elemente. Ülemineku põhjustas see, et sumeri kirjutajad hakkasid ära kasutama sõnade foneetilist sarnasust. Silpe tähistavate märkide kasutuselevõtt muutis kirja osaliselt foneetiliseks ehk teisisõnu, märkidega hakati kirjutama teatud kaashäälikute ja täishäälikute ühendit. Sumeri kirjutajad kasutasid silpmärke ehk süllabogramme mitmel viisil
· Kirjandusteos on terviklik tekst, enamasti kunstilise väärtusega. · Mõisted kirjanduslik, literatuurne tähendavad enamasti erilisel stiililisel ja kunstilisel tasemel kirjutatud või esitatud teksti. Kirjanduse liigid Kirjanduse liigitamisel võidakse aluseks võtta mitmeid aspekte. Keele ja kirja järgi Kirjandus kui tekst on alati fikseeritud mingis kirjas. Sõltuvalt sellest, millist kirja on kasutatud, liigitatakse kirjandus foneetilisi või piktograafilisi märke kasutavaks kirjanduseks, pildilist materjali kasutavaks kirjanduseks (pildiraamatud, piltromaanid jmt) ning muid kirju (noodikiri, sõlmkiri vms) kasutavaks kirjanduseks. Kuivõrd igasugune kirjandus on alati kirjutatud mingi rahva või kultuuri kasutatavas keeles, siis selle põhjal liigitatakse kirjandusi rahvuskirjandusteks: eesti kirjandus, saksa kirjandus jne. Kirjutaja rahvus ja keel ei pruugi alati kokku langeda. Sellisel puhul eristatakse omaette
· Mõisted kirjanduslik ja literatuurne tähendavad enamasti erilisel stiililisel ja kunstilisel tasemel kirjutatud või esitatud teksti. · Kirjanduse liigitamisel võidakse aluseks võtta erinevaid aspekte: a) Keele ja kirja järgi: i. Kirjandus kui tekst on alati fikseeritud mingis kirjas. Sõltuvalt sellest, millist kirja on kasutatud, liigitatakse kirjandus foneetilisi või piktograafilisi märke kasutavaks kirjanduseks (pildiraamatud jne) ning muid kirju (nt noodikiri) kasutavaks kirjanduseks ii. Kuivõrd igasugune kirjandus on alati kirjutatud mingi rahva või kultuuri keeles, siis selle põhjal liigitatakse kirjandust omaette rahvus-või keelegruppide järgi. iii. Ühest keelest teise tõlkimisel moodustub tõlkekirjandus, mis
annaabi.ee 
