6. Põlis- ja legendidepuu 6.1. Hiiepuust piksepuuks Tamm on vanadele eestlastele tuntud kui püha hiiepuu. Tammede all toimusid suured rahvakogunemised, peeti nii pidusid kui ka sõjaplaane. Pühapuud valiti mitte liigilise kuuluvuse, vaid suuruse järgi. Nad pidid teistest üle olema ja seda tamm silmnähtavalt ka on. Kuid peale eestlaste pidasid tamme muiste pühaks ka mitmed teised Euroopa rahvad. Vana-Kreekas oli tamm pühendatud äiksejumalale, Vana- Roomas piksejumalale. Pikne lööb tõesti sagedamini tammepuusse, kui teistesse puudesse. Sellele on lihtne seletus. Tamme latv ulatub teistest üle või kasvab ta üksikuna keset lagedat, võimsat tüve hoidev sammasjuur ulatub sügavale veerikaste pinnasekihtideni, olles seega parimaks elektrimaandajaks (looduslik piksevarras). Harilik tamm aga põlema tavaliselt ei sütti. Arvati, et pikselöögi läbi läheneb piksejumal inimestele. 13 6.2. Pärimused ja legendid
Pekopapi valimine – inimene kelle aidas hakkab see iidol asetsema ja kes peab tagama, et see asi peab olema. (Valimisviis, mille tulemusena keegi saab vigastatud – VERELIISK) Rituaalne vägivald on pingete välja laskmine, kontrollitud, reeglitega, kedagi ei peksta surnuks. Vakainstitutsioon eestlastel Ohvrivakk eesti maarahval kui sootsiumi mentaalne keskpunkt. (Küla)kogukond määratles end ühise vakuskonna, kogunedes ja ohverdades ühselt piksejumalale parema viljasaagi/viljakuse tagamiseks teatud pidupäevadel (pööripäevadel). Sealjuures oli keskseks objektiks spetsiaalne vakake (anum, korv, muu nõu; õõnsus: puu, kivi) kui salajane ohvriurm, teateid millest mäletab veel käesolev sajand. Vakapidu (Wacken) Balthasar Russowi teateil (1584) kui teatud piirkonna pidustus mõisnike toetusel mõni kord aastas kirikupühal omaaegsel Eesti- ja Liivimaal.
Pekopapi valimine inimene kelle aidas hakkab see iidol asetsema ja kes peab tagama, et see asi peab olema. (Valimisviis, mille tulemusena keegi saab vigastatud VERELIISK) Rituaalne vägivald on pingete välja laskmine, kontrollitud, reeglitega, kedagi ei peksta surnuks. Vakainstitutsioon eestlastel · Ohvrivakk eesti maarahval kui sootsiumi mentaalne keskpunkt. (Küla)kogukond määratles end ühise vakuskonna, kogunedes ja ohverdades ühselt piksejumalale parema viljasaagi/viljakuse tagamiseks teatud pidupäevadel (pööripäevadel). Sealjuures oli keskseks objektiks spetsiaalne vakake (anum, korv, muu nõu; õõnsus: puu, kivi) kui salajane ohvriurm, teateid millest mäletab veel käesolev sajand. · Vakapidu (Wacken) Balthasar Russowi teateil (1584) kui teatud piirkonna pidustus mõisnike toetusel mõni kord aastas kirikupühal omaaegsel Eesti- ja Liivimaal.
annaabi.ee 
