Žanreid pole määratletud ühisel alusel. Nad võivad luua pidevalt uusi. Žanrite määratlemine eri alustelt (vanad klassikalised žanrid): Sisu – pühakulegend Vorm – aheljutt Struktuur – korduslaul (korratakse läbi teatud muistendeid vms) Kontekst – tantsulaul Funktsioon – hoiatusmuistend Levik – rändmuistend Päritolu – eksempel (ld: eceplum) – näitlikud lood, mida kirikuõpetajad pikkisid oma jutluste sisse, et seda huvitavaks teha. Folkloori žanrisüsteem Žanrisuhetele osutav mõiste - Žanrite sarnasused ja erinevused - Žanrite segunemine - Žanrite Koospüsimine folklooriprotsessis - Žanrite tööjaotus Erinevaid lähenemisi žanritele: - Tekstipõhine vs esituspõhine, - Analüütiline vs rahvpärane (etic vs emic) - Liigitav vs tunnetuslik Lauri Honko 3 postulaati ja järeldused:
Enamusele või üldsusele apelleerimine oli populaarsem pooldajate seisukohtades, samas aa sildistamine oli levinum mittepooldajate seas. Seisukohtade väljendamisel oli kasutatud ka võtteid, mida teine rühm ei kasutanud: ühel korral pooldajad nii demonstreerisid erilist informeeritust, puhusid suureks tühised detailid kui ka esitasid oma soovid objektiivse tendentsina; mittepooldajad naeruvääristasid neljal korral, ignoreerisid vastaspoolt kahel korral, ’’pikkisid’’ oma sõnavõttu faktidega kahel korral ning tegid sohki kahel korral. Rühmi võrreldes võib öelda, et kuigi pooltel juhtudel olid rühmade poolt kasutatud võtted sarnased, minnes võrdlemisi subjektiivse ning enda mõtet sundiva taktika suunas, siis erines ka mõningaid erinevusi: pooldajate puhul saab rääkida üldsustavast jutust, kus enda mõtteid esitatakse nii enda kui ka ’’meie’’ vormis, täites tühimikke tihtipeale ka tühja sõnamulinaga;
annaabi.ee 
