Ta paistis halvas tujus olevat, sest eelmisel õhtul oli kardinali kaardiväe ja tema musketäride vahel olnud konflikt. Härra palus Porthosel ja Aramisel seda asja selgitada. Treville tahtis ka teada, miks pole kohale jõudnud Athost. Porthos teadi öelda, et Athosel on rõuged. Peagi lõi kihama koju rahvas ukse taha, sest Athos oli tulnud. Athos oli selles konfliktis saanus sügava mõõga haava. Ta oli aga liiga nõrk nii pikkast teekonnast, et talle kutsuti arst. Musketärid lahkusid ja d'Artagnan jutustas kadunud kirjast ja mileedist. Lahkudes andis härra de Treville soovituskirja Akadeemia direktori jaoks. Kiirustades jooksis d'Artagnan treppist alla ja tõukas athost õlast. Noormees seletas, et tal on väga kiire ja palus vabandust. Athos kutsus d'Artagnani keskpäeva paiku Karmeliitide Kloostri juurde. Ukse juures, mis viis tänavale, vestles Porthos valvesõduriga. Poiss sööstis nende
Salme hääbus ka ta kõrval. Nii surid viimane naine ja karu kes mõistsid ussisõnu. Loomad üldiselt on unustamas ussisõnu ja uued põlvkonnad teavad aina vähem ja vähem. Põtru saab veel enda juurde tulemast käsutada aga Leemeit käskudele nad otseselt vastada ei oska ja teevad kõike mida Leemet veel suudab käskida urisedes. Ka inimahve Pirret ja Rääku käis ta külastamas paar päeva peale Põhja Konna leidmist, kuid tundus, et kaks hallikarvas kogu olid kas liiga väsinud pikkast elust, et ei jaksand vastada või olid juba surnud. Istusid seal puude ülemistel okstel terve talve ja järgmiseks kevadeks neid enam näha seal ei olnud. Niimodi jäigi Leemet üksi ja nelikümmend aastat on ta juba valvanud Põhja Konna. Oma päevad Leemet nüüd enamasti magab ja näeb und lapsepõlvest, onu Vootelest ja ta surmast, tema kõdunev keha ei häiri teda ja ta tunneb selles end turvaliselt. See hais on ja jääb igavesti ta
annaabi.ee 
