Nii romaani kui ka gooti kunsti ajastul oli oluliseks osaks arhitektuuris kirikuhoonete ja kloostrite püstitamine. Romaani ehituskunsti iseloomulikud tüübid ja vormid kujunesid just kiriklikus ehituskunstis-sakraalahitektuuris. Levinum ehitistüüp romaani ajastul on basiilika, mille iseloomulikuks jooneks on varasemast ajastust tunduvalt kõrgem ja ülaosas akendega varustatud kesklööv. Selleaegne basiilika erineb varakristlikust basiilikast sellepoolest, et transept(pikilööv) eendub pikihoonest tavalisest palju rohkem. Tema ristumisel lääne- idasuunalise pikihoonega tekkivat ruumi nimetatakse nelitiseks. Seega omab põhiplaan risti kuju. Transeptist idas olevat kirikuosa nimetatakse kooriks. Nelitis on tihti kaetud kupli või torniga. Kesklöövi ja nelitise vahele püstitati mõnikord madal vahesein, niinimetatud vahevõre; selles oli kantsel, kust kogudusele evangeeliumi ette loeti.
palvetama jumalate poole väljaspool templit. See ei meeldinud kristlastele ja nad vajasid uusi suuremaid hooneid/kirikuid koguduste kogunemiskohtadeks. Reeglina olid vanad kirikuhooned nelinurksed, mille keskel oli kõrgem kesklööv ja mida valgustasid valgmikuaknad ja ümbritsesid külgedelt sammaslöövid. [10] 9 Tähtsaim nõue uute kirikute ehitamisel oli, et pikilööv pidi rõhutama altariruumi ja piiskopi asukohta. Nii sündiski pikiehitusliku kiriku idee, kus kiriku pikihoone idapoolsesse otsa ehitati aga ka ristilööv, millest hiljem arenesid välja ristikujulise põhiplaaniga romaani kirikud (joonis 10). [4] Joonis 10. Romaani stiilis Santa Sabina kirik [13] Bütsantsi ajajärgul arendati edasi ka Pantheoni eeskujul põhinevat ehitise tüüpi kuppelehitist. Bütsantsi kesksel perioodil (.-12
annaabi.ee 
