Vaesusest ei pääsenud ta elu lõpuni, ehkki ta luule sai äärmiselt populaarseks. Elumured kallutasid teda alkoholismi. Burnsi luule räägib armastusest ja sõprusest, igapäevasest maaelust, loodusest, luuletused on näiliselt lihtsad, kuid väga lüürilised. Ta lähtub alama rahva vaatepunktist. Burns kirjutas nii šoti kui inglise keeles, põimides ka ingliskeelsesse teksti murdekeelendeid. Tema luule oli üks viimaseid katseid šoti keelt hääbumisest päästa. Tema pikemaist luuletustest on tuntuim „Lõbusad kerjused” (e.k 1959). Eesti keeles on ilmunud Burnsi luule valimik „Mu arm on nagu ruske roos (2000). Leedu rahvuskirjanduse rajaja KRISTIJONAS DONELAITISe looming (1714– 1780) sarnaneb Burnsiga oma talupoegliku päritolu ja rahvuslik realistliku laadi poolest. Donelaitis pääses õppima Königsbergi ülikooli, hiljem töötas pastorina. Tema eluajal moodustas Leedu ühtse riigi Poolaga, leedu pärisorjadest talupoegade elu oli väga raske
tunnuse järgi määratletud inimtüübid, tuntud ajaloolised tegelased, liiginimetustega määratletud loomad, kirjandusest ja folkloorist pärinevad inim- või loomtüpaaid, elutud asjad. Siin võivad toimuda täiesti igapäevased kui ka täiesti äraspidised ja võimatud asjad, mis ei tõlgendu üleloomulikena ega ka mitte tavalise allegooriana. 9 Lisan siia ka mingi valimiku tekstinäiteid pikemaist-vanemaist naljajuttudest, mis võiksid minna sinna lugemikku, kui mahuvad. Kavalusnaljandi näide AT 1525A + 1525D + 1740 + 1737 Ükskord eland üks pahur poiss. Ta teind inimestele alati kurja ja pahandust. Kiskund külanaiste kaalid ülesse, aga ise põle neid jälle ää sööndki, loopind aga laiali. Ta oli mitu korda isa kääst peksta soand, aga see põle aidand ühtigi; ta teind jälle pahandust. Poisi isa süda soand täis ja ta
annaabi.ee 
