Keeletarvitus jaguneb sõnasõnaliseks ja kaudsõnaliseks ehk kujundlikuks. Vastavalt sellele eristuvad ka ilukõnevõtted: kui kõnet kaunistavad lausekujundid on loomult sõnasõnalised, siis kõnekujundid (v.a. epiteet ja võrdlus) on mittesõnasõnalised, kaudsed väljendused. Lihtsaim kõnekujund on EPITEET — kirjeldav või kaunistav lisandsõna ehk poeetiline täiend peamiselt nimisõna ilmestamiseks: maa on maksakarvaline; meie kubjas kullakene; Tee sa niidist piitsukene, / õlekõrrest varrekene (rahvalaul); Epiteet on sageli teiste stiilivõtete osaks: hallil ajal; elu kuldne allikas. VÕRDLUS — kõrvutamine ühistunnuse alusel. Võrdlust iseloomustavad sidesõnad kui, nagu, otsekui, justkui, olev kääne, vahel ka mõttekriips või koma: Ni kui vahotse jöe / Mürrisevad laened. Sõnasõnalise võrdluse üleminek kaudsõnaliseks loob metafoori — varjatud võrdluse. METAFOOR ühendab erinavaid nähtusi sarnasuse alusel. Näiteks kujundis sinise
seltsis seisust nõudsid, sai emancipirt põlastava värvingu: kui oma loomuse, päris looduse seadustest üleastumine. Kogu järgnev tekst keskendub loogilise selguse ja eesmärgikindlusega naise loomuse kaitsmisele valetõlgenduste ja mahasalgamiste suhtes. Esmalt väitlus pea-aeude kaalu argumendi ümber: et nüüd küll juba see tunnistus wähema pea-aeude kaalust ammugi ümberwisatud on muidu piaks ju ka suure peaga härg targem olema, kui weike koera piitsukene ja selle asemele teine tunnistus pantud, s. o. et: mitte kaal, waid pea- aeude peenemkiuline wõi tömbakas olek mõistuse kohhta otsust annab ja et selle järele mõnigi weike naesterahhwa pea-aeud palju osavamad tarkuse masinad olla wõiwad, kui mõnegi suure mehe pea-aeud; et nüüd küll juba naesterahhwad kantslite peale, kohtute tubadesse, arstimise ametisse, isi laevade juhtimisele, riigivalitsemisele jne. jne. meeste
annaabi.ee 
