7- aastaselt võeti pojad ema juurest ära ja viidi sõjakooli. Sõjakoolis pidid poisid olema kuni 20- eluaastani. Siis olid poisid täisväärtuslikud sõjamehed. 30- aastaselt võisid mehed luua pere ja osaleda rahvakoosolekul. Pere juures ei viibinud mehed kunagi kaua, sest nad käisid õppustel ja lahingutel. Nad jätkasid oma sõjaväelist elustiili. Poisid elasid vanusegruppide kaupa salkades. Igal salgal oli juht ja piitsakandja. Juhiks olid tugevamad. Piitsakandjad võisid teisi piitsutada. Nemad olid juba täiskasvanud. Piitsa võidi saada vanemale inimesele vastuhakkamise eest ja selle eest, kui jäädi varastamisega vahele. Noored spartiaadid pidid vastuvaidlematult täitma kõiki vanemate inimeste poolt antud käske. Poisid õppisid kaklust, võitlust, ujumist, odaviset, kettaheidet, võimlemist, jooksu. Kirjaoskus, lugemine ja matemaatika polnud nii tähtsal kohal. Kirjaoskust õpiti nii palju, et tulevane sõdur oskaks käsku lugeda ja
asju, neid valiti kõiki spartiaatide hulgast, ka sinna olid pääsenud lihtsaid spartiaate. Kasvatussüsteem mis pidi tagama, et spartiaadid oleks võimekad, esimesed 7 aastat elasid kodus, pärast seda koguti kokku vanuse gruppidesse salkadesse ja siis hakkasid elama poistekorraldaja käe all paidonomos.Igal salgal oli oma juht kõige tublim, äge konkurents, küllalt mängis rolli ka mis perekonnast poiss pärit oli. Samas need paidonomosed olid piitsakandjad ja võisid piitsa anda. 1 rüü läbi aasta ja pilliroost matte pidid tegema, süüa neile palju ei antud, üle toitumine muudab pehmeks, kerge nälg teeb mehiseks, kes sealt kasvatusest läbi ei tulnud(kuningad ainult ei pidanud), siis tuli abielluda, see oli peaaegu kohustatud. Kõik oli hästi paigas, bnaistega nad väga palju koos ei olnud, naised olid majapidada, spartiaadid ise elasid oma väeosadega keskustes, ja neid ühendasid väesöömingud, sysition koossöömised,
annaabi.ee 
