Eestimaa elanike minevik pole just kuigi roosiline olnud aastakümneid kestnud võõrvõimu perioodid, mil eestlase kui rahvuse huvid tagaplaanile seati, suruti peale tundmatuid usundeid, kombeid, keeli ja traditsioone, millega vagur põliselanik alandliku kodulooma kombel kohanema pidi. Igapäevane orjamine mõisapõllul, käskija kodukariõigus ja kirjeldamatu vaesus ei suutnud aga vintsket talupoega heidutada. Vaatamata piitsahoopidele ning igasuguse inimliku kohtlemise puudumisele, elas niinimetatud tööloom vapralt edasi oma sisemiste väärtuste arvelt rahvakultuur ja kombed suutsid säilitada eneseuhkuse ja usu iseenda võimetesse. Kukru kosumisega kaasneb tahe teenitud rahakoormat kuhugi paigutada. Riigis, kus inimene on võrreldav talveks valmistuva orvaga, kellele kogutud tammetõru- ja pähklikuhjad ikka minimaalsed tunduvad, on summade investeerimine millessegi, mis otsest tulu ei too, raskendatud
1739.a Roseni deklaratsioon, milles Otto Fabian Rosen kinnitab, et talupoeg on pärisori ja mõisnik võib teda kohelda vastavalt oma soovile. Talupoega ja tema varandus kuulus mõisnikule. Mõisnikul oli õigus talupoega müüa ja pärandada. Mõisnik võis määrata talupojale piiramatud koormised. 1765.a positiivsed määrused (G.Browne)- mis olid esimesed sammud pärisorjuse kaotamiseks-talupoegadel oli õigus vallasvarale,mõisakoormistele seati kindlad piirid, piitsahoopidele ülemmäär jne... (talupoegade kaitseseadus) 1905.a revolutsioon Eestis Revolutsioon algas Verise Pühapäevaga 9. jaanuaril 1905. aastal ning vallandas rahutusi ja streike üle kogu Venemaa. Põhjused: sotsiaalsed pinged ehk klassivõitlus (vaesed jäid järjest vaesemaks ja vastupidi-tööliste õigusteta olukord), demokraatia puudumine ehk poliitiliste vabaduste puudumine(ei oldud rahul Nikolai 2.valitsemisega), Vene-Jaapani
annaabi.ee 
