POLONIUS: Ophelia, sa kõnni siin. Ja meie, mu kõrgus, peaksime ehk varjuma. Annab OPHELIALE raamatu. Säh, loe, et näiks su oleskelul värvi kah väheke. On ette heidetud - - ja õigusega - õige sageli, et vaga näo ja harda moega kelmustes ka kuradi me üle trumpame. KUNINGAS: (kõrvale) Jah, paraku! See tabab südant nagu piitsahoop! Ei ole võikam libu võõbat põsk sest abinõust kui minu enda tegu mu valitud toon-toonis sõnadest... Ränk koorem küll! POLONIUS: Ma kuulen samme, isand; ehk läheks peitu? Varjuvad. Ilmub HAMLET. HAMLET: Olla või mitte olla - see on küsimus Mis siis on ilsam: kas taluda kõik truult, mis sõge saatus ette paiskab,
. . » «Orjad siia!» hüüdis Oodo valjusti ja plaksutas käsi. Mõned sulased jooksid kokku. «Viige need lurjused talli!» käskis noor lossihärra mürisevalt. «Kummalegi sada hoopi vitsu ja siis kõige sügavamasse keldrisse!» Värisevad pahategijad viidi ära. Oodo pöördus jälle kupja poole, kelle näole silmapilguks õel irvitus ilmus. «On. see kõik sõnasõnalt tõsi?» «Viimne kui sõna!» tõendas kubjas rusikaga raksuvalt vastu rindu lüües. «Käsi!» Piitsahoop tänas ustavat sulast isanda kaitsmise eest. Kubjas lonkas minema. «Mis lugu see oli?» küsis üks uudishimuline võõras. «Lugu, millel lõpp veel tulemas on,» vastas Oodo ratsapiitsa vart väänates. «Talupojad on mind teotanud. Nad on minu orja peksnud -- see on teotus! -- Ja jumala eest, mina seda ei kingi.» «Mis jutt see on? Kuidas võisid talupojad sind teotada? Sinu omad talupojad?» küsisid külalised imestades. «Jah, tõsi küll, seda teie ei tea,» seletas Oodo
annaabi.ee 
