Et pärast Jüriöö ülestõusu kuulus ka Põhja-Eesti Liivimaa ordule oli kogu meie maa nii või teisiti kiriklike isandate täieliku võimu all. Ka ordu oli kiriklik organisatsioon, ordurüütlid olid ühtlasi mungad. Piiskopile andis nõu ja abistas teda piiskopkonna valitsemisel 12 toomhärrast koosnev toomkapiitel, mis ühtlasi valis uue piiskopi eelmise surma või lahkumise korral. Valik vajas paavsti kinnitust. Et piiskopiamet oli üpris tulutoov, määrasid paavstid siinsetele piiskopitoolidele sageli oma soosikuid, kes pahatihti ise siia kristliku maailma barbaarsele ääremaale ei reisinudki. Sellise suhtumise juures pole ime, et vaimulike meeste moraal Vana- Liivimaal ajapikku alla käis. Põhimõtteliselt ei tehtud kirikuteenistuses inimestel rahvuse järgi vahet. Katoliku kiriku keeleks oli ladina keel ja iga kõrghariduse omandanud kristlane võis selles karjääri teha. Siiski on teada vaid üksikuid eestlasi, kel see keskajal õnnestus. Ent neid oli.
püüti lahendada omavahelisi tülisid. Kuna otsuste langetamisel ei pruukinud osapoolte huvid ühtida, ei muutunud maapäevad kunagi Liivimaad reaalselt ühendavaks institutsiooniks. Poliitiline killustatus ning ordu ja piiskoppide võimuvõitlus ei lakanud kuni Vana-Liivimaa lõpuni. Peamised tülid: Võitlused võimu pärast. Kõige teravamaks osutus olukord 15. saj. lõpul, mil Saksa ordul õnnestus saavutada endale meelepäraste kanditaatide määramine nii Riia kui ka Saare-Lääne piiskopitoolidele. Seni olid linnad ja vasallkond ordut maakaitse ja üldise rahva huvides toetanud. Nüüd ähvardas kaalukauss liialt tugevalt kalduda ordu poole. Tekkis ulatuslik vastasrind, mille juhiks tõusis Tartu piiskopp Dietrich Damerow.Tüli lõpetamiseks kutsuti 1937a. kokku nn Danzigi kongress, millel jõuti kompromissini. Välissuhted: Vana-Liivimaa välissuhtluses oli kõige aktiivsem jõud Saksa ordu. Piiskopid hoidsid pigem kaitsepositsioonile, otsides aeg-ajalt väljast ordu vastu liitlasi. 14
annaabi.ee 
