ustavateks. Pärast Põhjasõja algust 1701. aastal alustati uute väeosade loomist. Vägesid loodi kahel põhimõttel kas värbamise teel vabatahtlikkuse alusel või talupoegade nekrutiandmise kohustuse alusel. Eestimaal moodustati nekrutiandmise kohusluse alusel neli jalaväerügementi, Liivimaal kaksteist jalaväepataljoni. Mõisate reduktsioon Pärast Eesti alade üleminekut Rootsi krooni võimu alla kujunes endistest katoliikliku kiriku ordu-, kloostri- ja piiskopimaadest, samuti omanikuta jäänud mõisamaadest Rootsi riigi valdused, osa sõjas omaniku kaotanud maadest sai enda valdusse ka kohalik aadel. Riigimaa haldamiseks jaotati see lääniasehaldurite juhitavateks linnuseläänideks, need omakorda riigimõisateks, mida juhtisid mõisafoogtid. 1660. aastal sai Rootsi troonile nelja-aastane Karl XI, kes alustas iseseisvat valitsemist 12 aastat hiljem. Saanud päranduseks tühja riigikassa, alustas Karl XI 1680. aastal Balti
lubatut. Põhja- ja Lääne-Eesti vasallid koondusid Eestimaa rüütelkonnaks, mida esindas selle üldkogu -- korraliselt iga kolme aasta järel kogunev maapäev -- ja selle alaliselt tegutseva organina maanõunike kolleegium. Rootsi riigivõimu esindas Eestimaal kuninga asehaldur, hiljem kuberner; kohaliku elukorralduse reguleerimisel püriti kokkulepetele rüütelkonnaga. Riigi maavaldus Eestimaal kujunes endistest ordu-, kloostri- ja piiskopimaadest, samuti omanikuta jäänud mõisamaadest; osa sõjas omaniku kaotanud maadest sai enda valdusesse ka kohalik aadel. Riigimaa haldamiseks jaotati see lääniasehaldurite juhitavateks linnuseläänideks, need omakorda riigimõisateks, mida juhtisid mõisafoogtid. Samas asusid Rootsi kuningad heldelt riigimaid eravaldusse annetama -- tasuks teenete või teenistuse eest. Nõnda oli 16. sajandi lõpuks enamik Eestimaa maid taas erakätes, peamiselt saksa aadli omanduses
annaabi.ee 
