Muinasaja põlluharimine Alepõllundus ja Põlispõllundus Neoliitikumis ehk nooremas kiviajas toimus inimkonna arengus murrang algas üleminek viljelusmajandusele(põlluharimisele ja karjakasvatusele; seda nimetatakse ka neoliitiliseks revolutsiooniks). Tänu sellele vähenesid näljahädad ja suremus, pikenes eluiga ning kasvas inimeste arvukus. Põlluharimine tingis paikse eluviisi sinna, kus oli hea muld, seega jäid soised piirkonand asustamata. Aja jooksul jagunes ka tööjaotus (põlluharijad ja karjakasvatajad) Pronksiajal võeti kasutusele ader, mis muutis põllu kündmise märksa lihtsamaks. Aletamise puhul raiuti rajataval põllul kasvavad puistaimed ning need põletati, puidust saadav tuhk oli väetiseks. Põldu kasutati 2-5 aastat. Peale kasutamist jäeti ala sööti, kuni uus mets peale kasvas. Aletamiseks sobivad happelised mullad, kus tuhk annab väetisena suuremat efekti.
Itaalia, portugal, rumeenia. (Britannia, germaania) Põhja- Euroopa, kus germaani keeltekkis germaani keeled: norra, saksa, taani, inglise, hollandi, flaami. Slaavlaste, kus vanabulgaaria keled tekkisid slaavi keel:vene, valgevene, ikraina, tsehhi. 6.Bütsantsi keisririik a) Püsimajäämise põhjused Paiknemine tähtsate kaubateede ristumiskohal(Vahemerelt Mustale merele ja Väike-Aasiast Euroopasse). Justinianus läks barbarite vastaselt kaitselt pealetungile, vallutades piirkonand, mis muidu olkes läinud barbarite tugipunktideks ja vallutusteks. Ida-roomas ei toimunud sõjaväe barbariseerimist, kuna sõjaväkke värvati vaid kohalikke talupoegi. Vabade talupoegade maavaldus säilis ja isegi suurenes, mis pidurdas põllumajanduse langust. Sõduritele ja ametnikele maksti palka puhtas kullas. Bütsantsi kulmünt oli levinuim valluuta Vahemeremaades. Toimuv maksusüsteem oli, mida kasutati sõdurite palkamiseks ja piirikindluste ehitamiseks
annaabi.ee 
